KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



11.10.17

Robert J. Szmidt «Ognie w ruinach»

Leidin siit blogist miski selle jutu teemalise vana visandi eelmise aasta algusest. Noh, et pärast mitmendat lugemist otsustasin kirjutada, aga sinna see jäi. Täna hommikul lugesin seda teksti vähemasti viiendat korda ning täna siis ma...


Sisu
Poola poliitikud on välja töötanud välksõja plaani, et kui sobiv juhus, siis Poola ründab Ukrainat, taasühendab põlised Poola alad jne. Sobiv juhus tekib, kui India ja Pakistan omavahel hulga tuumalööke vahetavad, suured linnad rusudes, vähemalt 350 miljonit hukkunut – kes sellises olukorras märkab Poola kallaletungi Ukrainale. Õnnetuseks oli Ukraina just nii kehv vastane, kui Poola luure teadis ning viimases hädas põrutasid ukrainlased Poola poole teele oma ainsa allesjäänud tuumaraketi.


Poola valitsus peredega ja valitud eriüksuslased varjusid sõja ajaks Wrocławi lähedal oleva Ślęża mäe sisemusse rajatud nn Bastioni. Istusid kaks aastat seal varjul ja kui tundus, et väljas on kõik rahunenud, siis saadeti välja kolmemeheline luuresalk, mis pidi uurima ümbrust ja vaatama, mis on saanud Wrocławist. Õhtu hakul jõuabki luurajate Hummer linna lähedale, kuid neid juba oodatakse – snaiper laseb autojuhiks olnud dessantlase maha ning ülejäänud kaks meest võetakse vangi...


Selgub, et lisaks Ukraina tuumaraketile, tulistas ka Venemaa hulga oma rakette välja, neile vastas omaltpoolt NATO ning Euroopast on selle tulemusena saanud paras radioaktiivne tühermaa. Tasub veel mainida, et Wrocławit ja muud lähemat Poolat valitseb karmi käega ambitsioonikas prohvet Pan Jan, mees, kes teab rohkem kui mõni tuumarünnaku üle elanud kiiritushaavades inimvare teada tohiks.


Seosed
See, pea lühiromaani mõõtu jutustus ilmus esmakordselt 2001. aasta märtsis ajakirja «Science Fiction» teises numbris. Ajakirja toimetaja ja vist ka omanik oli Robert Jerzy Szmidt ise.


Jutustusest «Ognie w ruinach» sai paar aastat hiljem autori esikromaani «Apokalipsa według Pana Jana» (2003) proloog. Tegu on populaarse romaaniga, mida on kolmes kirjastuses ilmunud neli trükki, viimane alles eelmisel aastal. Võib-olla just seepärast ei pannud autor nii populaarset juttu esikkogusse, küll aga ilmus jutt Robert J. Szmidti teises kogumikus «Alpha Team» (2010).


Hinnang
Kuigi ma nüüd tean, et jutustus on romaani proloog, on tekst täiesti iseseisvalt loetav. Selline realistlik ja vihane ulme... et üsna argised ja usutavad kirjeldused mobilisatsioonist ja mobiliseeritute reaktsioonidest ning põlgus ja raev poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste asjus. Eks nii ole igal pool, et reeglina keeravad jama kokku need, kes ise ei vastuta ja oma nahka n-ö turule ei pea viima.


Ühes poolakeelses fänniarvustuses suisa väideti, et see tekst on üks esimesi poola autori n-ö postapo lugusid, aga taoline väide osutab vaid arvustaja olematule lugemusele. Äh, isegi mina võin pikemalt mõtlemata nimetada paar-kolm postapo teksti juba eelmise sajandi 80ndate poola ulmest ning mul on kahtlusi, et neid kirjutati ka varasematel kümnenditel... kindlasti kirjutati. Kuid kindlasti on Robert J. Szmidti «Ognie w ruinach» tugev ja omanäolise tekst.


Viited

4.10.17

Ronald Anthony Cross «A Citizen of 3V»

On selline suundumus ulmemõttes, et tekitada võimalikult palju punk-liitega ulme alamžanre. Sel juhul oleks antud jutt telepunk, või midagi taolist...


Sisu
On tulevik ja TV on asendunud 3V-ga. Autor täpsemalt ei seletada, aga midagi interaktiivset see 3V on ja lisaks veel ka selline liikuv, et programmid justkui ise hüppavad kanalilt kanalile... et kannatamatum rahvas püüab siis programmide sabas hüpata ja n-ö lainel püsida... väärikam osa inimkonnast võtab asju pisut stoilisemalt.


Jutu minategelane on hispaaniakeelsete ja -meelsete 3V programmide lõa otsas. Ikka kohe tõsiselt, et käib riides otsekui teleseebi hispaanlane ja peab end ka ise hispaanlaseks, kuigi elukohaks on Burbank ja ta on tavaline ameeriklane. Naaber kannab tal aga kilti ja näikse olevat šoti 3V programmidest sisse võetud...


Seosed
«A Citizen of 3V» ilmus esmakordselt 1984. aastal «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine'i» mainumbris, James Odberti illustratsiooniga. Ühtlasi on see ka jutu ainus trükk inglise keeles.



Ise lugesin ma juttu esmakordselt 1990. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Гея». Vene tõlge «Гражданин стереовидения» on ka jutu ainus tõlge maailmas... vähemasti minu andmetel.


Hinnang
Kui omal ajal vene keeles lugedes tundus jutt pisut elukauge hoiatusliku satiirina, siis eelmine nädal originaalis üle lugedes tundus see pigem vananenud ja ajale jalgu jäänuna. Tegelikult polnud tekst omal ajal eluvõõras, ega ole ka praegu ebaaktuaalne, küll on aga teos selline lihtsakoeline ja liigselt näpuga näitav. Hoiatus, satiir ja didaktika ning sellisena suhteliselt sihitu. Jah, televisioon on endiselt kõige edukam ja julmem ajude pesija ja mädandaja, aga teleohvrid ju kirjandust ei loe... ja kui isegi loevad, siis mitte jutte ja mitte selliseid.


Viited