KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



26.1.17

Anton Pervušin «Колыбель разума»

Inimesed, kes kasvõi mõne aasta oma teadlikust elust nõukogude võimu nägid, mäletavad kindlasti Konstantin Eduardovitš Tsiolkovski teemalisi kirjatükke ning lugusid tagasihoidlikust Kaluuga kooliõpetajast, suurest kosmose-visionäärist.


Nõukogude Liidus oli Tsiolkovski otsekui pühakust suurkannataja... muu maailm suhtus mehesse ja tema teadussaavutustesse tunduvalt tagasihoidlikumalt. Tänapäeva Venemaal on mitmed teadusloolased Tsiolkovski pärandisse samuti skeptilisemalt suhtuma hakanud, skandaalialtimad on meest suisa šarlataniks nimetanud.


Sisu
Ühel juunikuu päeval tormab Aleksandr Tšiževski oma vanema kolleegi Konstantin Tsiolkovski koju. Tsiolkovski teeb puutööd ja pole ootamatu külastuse peale üldsegi rõõmus, kuid Tšiževski arvab, et tal on visiidiks kaalukas põhjus – hommikul kukkus Romodanovo lähedal alla aeroliit, selline tohutusuur kamakas, võimas plahvatus oli ja väikekodanlasi tormas murdu kokku. Tuleb kiiresti kohale minna, enne kui tohutu teadusliku väärtusega objektiga midagi juhtub.

Tsiolkovski püüab oma noorema kolleegi õhinat pisut jahutada ning teatab, et see oli hoopis marslaste teadmismürsk, mitte aeroliit. Tšiževski läheb hoopis enam põlema, et mõeldaks esmakordselt kukkus selline mürsk Venemaale. Tsiolkovski muutub aga üha mornimaks, et nüüd läheb sõjaks ja tema on selles süüdi, sest ta saatis omal ajal marslastele teateid...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «Jesli» 2015. aasta esimeses numbris. Tegemist oli legendaarse ajakirja uue tulemisega ning tegu oli kosmoseteemalise erinumbriga. Tore, et «Jesli» siiski uuesti ilmuma hakkas, kuigi tundub, et ajakirja uus inkarnatsioon jääb alla omaaegsele – pisut sisult, aga kindlasti ning iseäranis visuaalilt. Tõenduseks kasvõi siinsamas kõrval olev Anton Pervušini jutu päis...

Jutu kordustrükk ilmus Igor Minakovi koostatud antoloogias «Русская фантастика – 2016» ning seal oli see tekst n-ö kaanelooks. M. Petrovi illustratsioon kaanel pole kuigi tekstitruu, kuid siiski...


Hinnang
Meeldis jutu maailm... selline H. G. Wellsi marslaste-romaanist ajendatud alternatiivajalugu, kus hoolivad marslased saadavad Maale nn teadmismürske, et maalased saaksid oma elujärge edendada ja parandada. Inimkond käitub aga ikka inimlikult ja kui mõnda riiki teadmismürsk kukub, siis naaberriigid sellele riigile ka kallale tungivad, et saaks aga teadmised endale krahmata...



Märksa vähem meeldis aga jutt kui selline. Ei, stiliseering oli hästi teostatud ja tegelased olid mõnusalt kujutatud. Jutt ise oli kuidagi lombakas, tegevus ja eriti just lõpp, mille kohta võiks suisa öelda, et seda polnud. Ma olen juba ammu aru saanud, et Anton Pervušini kireks on pigem ideed ja teaduse populariseerimine, aga kui autor teeb ilukirjandust, siis võiks ta seda ikka ka korralikult teha.


Viited

19.1.17

Meelis Friedenthal «Deemonid ja trilobiidid»

Meelis Friedenthal on autor, kelle teine nimi on Pettumus. Jah, kunagi tundus mees olevat üks paljulubavamaid uusi autoreid eesti ulmes, aga kahjuks need lubadused ei realiseerunud...


Sisu
Ma ei tahaks jutu sisu siin väga lahti seletada, sest igaüks võib juttu ju lugeda ning see, kuidas autor asju avab ja lahti kerib, et see on teksti parim osa.

Märksõnadeks: noored teadlased, tunded ja muidu armastus, saladuslik artefakt Tartu lähedalt jne.


Seosed
Jutt ilmus esimest ja ainukest korda Berk Vaheri koostatud antoloogias «Tartu rahutused» (2009).


Hinnang
Mäletan, et kui ma seda juttu kunagi lugesin, siis see mulle meeldis, et selline mõnus intlilugu, et oli pinget ja oli sisu jne. Lugedes oli selline mõnus erutus sees, selline surin, mis tahtis särtsudes sõrmeotstest väljuda. Lugesin ja olin üsna veendunud, et siit tuleb elamus... elamus suure algustähega. Kuid siis märkasin, et jutu lõpuni on miski paar-kolm lehekülge ning hinge hiilis kahtlus, et autor ei saa nii nappidel lehekülgedel mitte kuidagi kokku tõmmata kõike seda, mida ta seni mõnusalt lahti oli kerinud. Kahtlustest sai kartus ja kartusest pettumus. Autor valis võimalikest kehvadest lõppudest selle kõige lollima.

Pettumus! Seda enam, et Meelis Friedenthal võiks olla üks väheseid autorid siinmail, kes suudaks kirjutada maailmatasemel arukat ulmet. Noh, et on ulme- ja muud lugemust, on kirjanduslik anne, on oskus mõelda, on vähe pärssivaid komplekse. Kuid autoril on ilmselt muud ambitsioonid ning mina pean elamuse saamiseks teisi autoreid lugema.


Viited

18.1.17

Stefan Darda «Opowiem ci mroczną historię»

Ma olen umbes viimased kümme aastat arvanud, et poola ulmet ma üldiselt tunnen... noh, nii laias laastus... jah, ikka selgub, et mõni oluline autor on teadmata, aga üldiselt... umbes pooleteise aasta eest tekkis mul aga tunne, et vähemasti üks poola ulme kiht on mul kahe silma vahele jäänud... jutt siin, romaan seal, see autor, teine autor... umbes eelmisel aastavahetusel panin killud kokku ja ma jõudsin järeldusele, et poola ulmes on täitsa tugev ja huvitav õudusskeene...

Kuidas siis selline asi sai juhtuda, et õudus jäi kahe silma vahele? Väga lihtsalt. Need tekstid ilmuvad kas spetsiifilistes ajakirjades/antoloogiates, või väiksemates või suisa mitteulmekirjastustes... meil on enamjaolt nii, et ulme=SF+F+H... Poolas ei peeta õudust sageli n-ö fantastyka (ek ulme) osaks, pigem läheb see ühte lahtrisse põnevus- või suisa üldkirjandusega... eks autoridki ole üsna tihti taolise ambitsiooniga...


Sisu
Ajakiri «Twoje Medium» kuulutab välja süngete lugude konkursi... noh, et müstika-ajakiri leidis lihtsa viisi, kuidas lehekülgi täita. Toimetusse helistab keegi Adolf Krawczyk, kel on rääkida üks hästi hirmus ja sünge lugu, et sõitku aga ajakirjanik tema juurde vanadekodusse jne. Minategelasest ajakirjanik püüab küll seletada, et konkursi tingimused näevad ette, et lugejad panevad ise oma lood kirja ja saadavad e-postiga toimetusele, kuid pan Krawczyk on järjekindel ja nii sõidabki ajakirjanik ise kohale...

Lugeja saab seejärel osa kahest omavahel põimuvast loost: ajakirjaniku sõit ja suhtlemine vandekodus ning Adolf Krawczyki ränk elusaatus. Märksõnadeks surm ning surnute ja elavate maailma põimumine.


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 2012. aastal antoloogias «13 ran», mis sisaldas anglo-ameerika kõlavate ja vähemkõlavamate nimede kõrval ka poola autorite õudustekste. Kaks aastat hiljem andis see jutt nime ka Stefan Darda esimesele jutukogule.


Hinnang
«Räägin sulle hirmsa loo» on esmapilgul selline tüüpiline moodne õudus, kus lugeja uputatakse rohkete ja hästi argiste kirjelduste lasu alla. Kuid nagu ma juba rääkisin kahe loo põimumisest, siis see teine lugu, mida Adolf Krawczyk pajatab oma sõjajärgsest noorusest... just see teeb jutust midagi meeldejäävat. Selline huvitav keskkond ja seal toimuv – teise ilmasõja järgne Poola küla, kus uus sotsialistlik elukorraldus põimub eelmiste aegade katoliiklusega.

Hea ja meeldejääv jutt, mis saab nelja eelkõige autori mõningase alasoorituse tõttu. Stefan Darda oskab, aga mitte piisavalt... vähemasti oleks seda juttu saanud paremini kirjutada... noh, et autor jäi võetud vormile pisut alla... need liinid ei jooksnud mu arust päris hästi ning vahepeal unustas autor end ka liigselt lobisema.


Viited

Herbert W. Franke «Start»

Hakkasin eelmine aasta lugema Herbert W. Franke esikkogu «Der grüne Komet» (1960). Saksa keeles... noh, et arendada ja siluda oma saksa keele oskust.


Sisu
Üsna keeruline on anda mingit suurt ja köitvat sisuseletust jutust, mil pikkust napp viis lehekülge ja mis suuresti koosneb meeleolukatest kirjeldustest.

Lühidalt: jutt on esimese kosmoselaeva stardi kirjeldus. Tee tähtedele on nüüdsest siis avatud. Ja siis on veel üks väike jõnks...


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt 1960. aastal Herbert W. Franke esimese raamatu avajutuna. Selline programmiline tekst, et otsekui proloog kõigele järgnevale...

Teksti on taastrükitud kahes saksakeelses antoloogias ning tõlgitud jaapani ja vene keelde.


Hinnang
Nagu öeldud, on tegu programmilise teksti ja/või jutukogu proloogiga. Ilmselt seetõttu pole see tekst vist kunagi ka üksi ilmunud, ikka on vähemasti kaks (või rohkem) muud juttu veel juures.


Taolises kontekstis tuleb nõrk neli ka ära, kui oleks seda kusagil üksi lugenud, siis üle kolme ei paneks.


Viited