KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



20.12.13

Katustel tantsija Ungari ulmeajakirjas

Kirjutasin käesoleva aasta veebruaris siinsamas: «Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.» Eks ma pisut hämasin, sest ma teadsin küll, et millise autori...


Kui kellegil oli veel kahtlusi, siis ülalolev pilt ütleb selgelt, et Indrek Hargla ja «Melchior, a patikárius és a tetőkön táncoló»... ehk siis maakeeli «Apteeker Melchior ja katustel tantsija». Pärineb see pilt aga ajakirja «Galaktika» 285. numbrist, ehk siis lõppeva aasta detsembrinumbrist.


Jutu on tõlkinud Nóra Rácz, kes on ungari keelede tõlkinud ka käesoleval aastal ilmunud Indrek Hargla romaani «Melchior, a patikárius és a Szent Olaf-Templom rejtélye» (Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus; 2010).


Kuigi Melchiori-romaanid pole ulme, ilmus see reklaam korduvalt sel aastal ulmeajakirjas «Galaktika». Põhjus proosaline: romaani ja ajakirja annab välja sama kirjastus.


Viited

8.12.13

George R. R. Martin «The Princess and The Queen, or The Blacks and The Greens»

Hoolimata pikast ja kaheosaliselt pealkirjast on lühiromaanil veel üks pikem alapealkiri.

Being A History of the Causes, Origins, Battles, and Betrayals of that Most Tragic Bloodletting Known as the Dance of the Dragons, as set down by Archmaester Gyldayn of the Citadel of Oldtown (here transcribed by George R. R. Martin)


Sisu
Eks see pikk alapealkiri ütleb sisu ja kirjutamislaadi kohta ka kõik ära – tegu on kroonikalaadse pajatusega nn lohede tantsust, ehk siis sõjast, mille järel Westeroses enam ühtegi lohet polnud.


Seosed
Lühiromaan ilmus antoloogias «Dangerous Women», mille koostasid George R. R. Martin ja Gardner Dozois ning mis ilmus müüki käesoleva nädala teisipäeval. Teksti tegevus toimub 169–171 aastat enne romaanisarja «Jää ja tule laul» algust ning seega peaks teos olema lugemiskõlbulik ka neile, kes romaanisarja lugenud pole.


Hinnang
Pean tunnistama, et ma polnud alguses üldse veendunud, et ma selle lühiromaani lõpuni loen – see isiku- ja kohanimede laviin, mille autor lugeja peale paiskab, oli ikka täiesti talumatu. Kuid eks ma harjusin ning õppisin neid tüütuid nimedejorusid diagonaalis lugema.

Õnneks ei hakanud George R. R. Martin oma kroonikat mingis veidras vanaaegses keeles kirja panema... ei, ikka selline kena ja klaar keel, mis antud autorit positiivselt iseloomustab. Ka oli tekstis piisavalt meeleolukaid kohti, kus kroonikast sai täieõiguslik kirjandusteos. Eriti meeldejäävatena mainiks palgamõrtsukate Veri ja Juust printsitappu ning märatseva pööbli lohepogrommi, kuid need polnud ainukesed.

Kokkuvõtteks selline tugev neli. Lühiromaani laad oli vale, aga kui nimederäga kõrvale jäi ja kroonik hakkas keskenduma konkreetsetele seikadele, siis oli enam kui nauditav lugemine, sest Martin oskab.


Viited

2.10.13

Tuumahiidu on ilmunud kaks aastat

Nagu pildilt näha, on ilmunud ulmeajakirja «Reaktor» järjekordne number.

Nr 24 uue kuukirja kaanel annab selge sõnumi, et ajakiri on ilmunud järjepanu kaks aastat ja nii iga kuu. Pole ju paha saavutus! Toimetus ise erilist juubelijuttu ei aja ja tagasivaateid tehtule ei tee. Oleks ju küll, millega uhkustada, aga elu läheb edasi...

Kindlasti pole juubel ka see põhjus, miks ma ajakirjast «Reaktor» siin kirjutan. Ei, põhjuseid on mitu... Kui alustada isiklikest: blogi vajab taaskäivitust, minult on lugu numbris ning mu kallis abikaasa on selles numbris saanud ulmestaariks. Kui üldisemalt, siis ajakirjas on harjumuspäraselt üks hea tõlkejutt, huvitavad algupärandid ja artiklid. Kuukirjana suudavad nad kenasti ka kätt kohaliku ulmeelu pulsil hoida jne.

See number ja ka kõik vanemad on täitsa tasuta wõrgus saadaval ning kes ekraanilt lugeda ei soovi, see võib kõik numbrid täiesti tasuta enesele lugerisse sikutada.


Viited

31.8.13

«Arvestaja» saab filmiks

Juhuslikult sain Aleksandr Gromovi blogist teada, et tema lühiromaanist «Arvestaja» (Вычислитель; 2000, ek 2006) on valmimas samanimeline film.

Jevgeni Mironov mängib nimitegelast Erwinit.

Ilmselt ei pea ma siin hakkama seda lühiromaani ümber jutustama. Tekst on ju maakeeles ilmunud ning isegi Eesti ulmeauhinnaga Stalker pärjatud. Niipalju ehk küll, et teose peategelane on Erwin, kes alati arvestab kõike ette ning loodab selle oskuse abil ka ellu jääda...

Vinnie Jones ja Linda Nigmatullina pääsesid miski kombitsa haardest.

Lühiromaani tegevus toimub planeedil Mülgas, kus on kombeks kurjategijaid – nii kriminaale kui ka poliitilisi –, saata igavesele asumisele asustamata soisele mandrile.



Videoklipist võib aru saada, et Vinnie Jones mängib filmis kriminaalset autoriteeti Just van Borgi, hüüdnimega Polaarhunt. Iseküsimus, et kas ta filmis just sellist nime kannab.

Selline nägi Mülgas välja kunstniku esialgsel kavandil.

Filmiti Islandil ning just sealse looduse toores ilu viis filmi lavastaja Dmitri Gratšovi mõttele hüljata kunstniku esialgne kavand. Elame-näeme, kas see oli arukas otsus... vähemasti on see film, mille valmimist ma ootan... ja samas kardan...


Viited

30.8.13

Kõrge ristiretk – Franco Brambilla

Nagu näha, olen ma viimasel kahel kuul vähe bloginud... ja see on veel hästi öeldud! Vabandavaid asjaolusid on, aga nendest ehk hiljem ja veel hiljem...


Nagu postituse pealkirigi ütleb on siinavaldatav pilt Franco Brambilla nägemus Poul Andersoni romaanist «Kõrge ristiretk» (The High Crusade; 1960, ek 2000). Ülal pilt ise ja all pilt eelmisel aastal ilmunud raamatu kaanel.


Selle postitusega alustan ma siis siin blogis sarja, mis peaks pakkuma silmailu ja olema ka hariv. Et huvitavate kunstnike tehtud pildid ja näited muu maailma raamatukaantest. Selguse huvides valin ma eesti lugejale tõlgete kaudu tuttavad teosed.


Viited

30.6.13

Kui ulmeajakirju poleks...

... õnneks siiski veel on. Isegi tillukeses Eestis ilmub neid paar-kolm nimetust.


Vilunud lugeja juba taipab, et olude ja ei tea mille kiuste on ilmunud kodumaise ulmeajakirja «Reaktor» järjekordne number.

Head lugemist, sest on, mida lugeda!


Viited

28.6.13

Mida ulmefänn nädalavahetusel teeb...

Ei, see pole küsimus, sest ma tean mida ulmefänn sel nädalavahetusel teeb.

Esimese juuli (ehk esmaspäeva) öösel kell 24.00 lõpeb Stalker 2013 hääletus. Kõik hääletusse puutuv (nimekirjad + juhend) on leitavad allpoololevalt viitelt.

Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.

Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.

Korralik ulmefänn loeb sel nädalavahetusel veel usinalt ning paneb hiljemalt esmaspäeval teele oma valikud. Ikka Eesti ulme hüvanguks!


Viited

22.6.13

Kaaren jõudis me koju

Eesti Post küll pingutas, aga stiihia vastu ei saa ning meie koju jõudis üks kaaren.


Täpsemalt siis kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat «Kaaren: Vene ulme antoloogia», koostajaks Arvi Nikkarev. Tõlkijateks Veiko Belials ja Arvi Nikkarev.

Tegu on esindusliku antoloogiaga. Julgen seda väita, sest raamatu üheksast tekstist kuus on mul erinevatel aegadel vene keeles loetud ning 2–3 ka siinsamas blogis ja/või Ulmekirjanduse BAASis juba arvustatud.

Antoloogia autoritest pooled, ehk Aleksei Kalugin, Andrei Stoljarov ja Boriss Rudenko on põhjalikule Eesti ulmelugejale tuttavad nimed, sest kõigilt neilt on üks tekst juba maakeeles ilmunud. Oleg Divov, Maria Galina ja Svjatoslav Loginov olid eesti keeles lugevale ulmefännile seni tundmatud ning kindlasti oli see üks suur viga.


Viited

20.6.13

Brad R. Torgersen «The Exchange Officers»

Eestlased on ikka laulnud sellest, kuidas Eesti piir käib vastu Hiina müüri...


Hiina küsimus on aktuaalne olnud ka USA-s ning tundub endiselt olevat, kui otsustada Brad R. Torgerseni jutustuse «The Exchange Officers» põhjal.


Sisu
Loo sisu on tegelikult vägagi lihtne: USA ehitab mingit kosmosejaama, hiinlased tahavad asja üle võtta, toimub madin ning hiinlaste nahk saab pargitud.


Seosed
Jutustus ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» käesoleva aasta esimeses numbris ning see tekst oli ainus, mida toimetus illustratsiooni vääriliseks pidas. (Säästupoliitika on viinud selleni, et ajakirjas illustratsioone praktiliselt enam pole.)


Hinnang
Brad R. Torgersen on öelnud, et ta sai selles loos kasutada omi militaarseid kogemusi. Ja ega ma militaarosale ning samuti teaduslik-tehnilisele osale midagi ette heidagi. Kena ja karge tulevik, mis tekstist välja pressib.

Probleem on hoopis üldkirjanduslike väärtuste suunal. Minu jaoks oli see tekst praktiliselt loetamatu. Ei, autor on pingutanud ja ehk isegi liialt pingutanud, sest miski muu ei seleta seda, miks ta pidi tehnikast tiinel tekstil veel tegevustiku segi paiskama. Jah, nii võib, aga siis peab lugu köitma. Praegu oli aga nii, et hiinlaste dessandi kirjeldusi lugesin ma tähelepanelikult, kuid kõike ülejäänut praktiliselt diagonaalis.

Lugedes tabasin end korduvalt mõtlemas, et kõik see materjal oleks aimetekstina hulga paremini mõjunud. Vähemasti minu jaoks. Võimalik, et ma teen oma hindega algajale autorile liiga, aga lugemine oli piin ja läbilugemine ei toonud kergendust.


Viited

19.6.13

Stalker 2013 ja Estcon 2013

Otsustasin teha rosoljeliku infopostituse pealkirjas märgitud teemadel.

Esimese juuli öösel kell 24.00 lõpeb Stalker 2013 hääletus. Kõik hääletusse puutuv (nimekirjad + juhend) on leitavad allpoololevalt viitelt.

Hääletuse tulemused tehakse teatavaks Eesti ulmefännide igasuvisel suurkogunemisel Estcon.

Estcon 2013 toimub 12.–14. juulini Põlvamaal, Saarjärve ääres. Ka Estconi asjus on kindlasti abi alljärgnevatest viidetest.

Eks vanadel olijatel on kõik niigi selge, võimalikel uutel tulijatel tasub lugeda vastavaid viiteid allpool.


Viited

12.6.13

Kirill Benediktov «Чудовище»

Kui kõik inimesed on ebanormaalsed, kas ebanormaalsus on siis uus normaalsus?


Sisu
Ženja näeb oma korteri aknast, kuidas mingid tegelased tema auto ümber kaklevad. Tütarlaps läheb ähmi, tormab korterist välja, sõidab liftiga alla ja keelitab maja valvelauas istuvat mehemürakat õue appi. Lähevadki siis auto juurde ning näevad, et mingid kaukaasvenelased klohmivad üksteist. Mehemürakast turva muutub morniks, sest selliste tüüpidega jagelemine võib ametlikke pahandusi tuua. Ženja teeb mehe paari rahatähega rõõmsamaks ning pätid aetakse laiali. Ženja naaseb õnnelikult oma korterisse ja avastab korterist võõra mehe...

Ženja taipab kiirelt, et võõras on see, kelle meedia on ristinud «Butovo koletiseks». Maniakk, kes ründab naisi. Mida ta nendega teeb, see jääb segaseks, sest ohvrid viiakse kuhugi taastuma ja keegi neid enam ei näe.


Seosed
Jutt ilmus esmakordselt antoloogias «Беспощадная толерантность» (2012). Eks pealkirjast ole juba aimata, et antoloogia lahkab (sunnitud) tolerantsusest tekkivaid probleeme.


Hinnang
Võta või jäta, aga Kirill Benediktov oskab! Maniakk ja tema ohver... ning kõik pole üldse nii, kuis paistab. Kiidaks ka autori tööd sõnaloome ja sugu näitavate asesõnadega ning eriti kiidaks lõikavat lõppu. Ühtpidi on tegu ääretult traagilise jutuga, teisalt on tekstis ka piisavalt väärakat huumorit, mis ei lase traagikal naeruväärseks muutuda.


Viited

9.6.13

Glen Cook «Tides Elba: A Tale of the Black Company»

Selle jutu suhtes olid mu ootused üsna kõrgel, kuid elu teeb omad korrektiivid...

Noh, et samade tegelastega üle ei tea mitme aasta uus tekst...

Sisu
Musta Kompanii sõjamehed puhkavad ning sisustavad jõudeaega kaardimängu, napsutamise ja laisa mõttetööga. Ei, ei midagi filosoofilist – lihtsalt hajamõtted teemal, kust saaks vähese vaevaga raha ja naisi. Ühe naismässulise tabamise ümber selle jutu sisu ka keerleb...


Seosed
Eks alapealkiri teeb viimaselegi turakale selgeks, et tegu on Musta Kompanii tekstiga. Olulisem on vast see, et Glen Cook on tagasi pöördunud sarja algusesse ning lugeja kohtub jutus esimeste romaanide tegelastega. Ma lugesin neid romaane üsna ammu, aga teadjamad väidavad, et jutu tegevus toimub paar kuud pärast esimese romaani lõppu. Kusagilt on käinud läbi ka info, et see ja veel kaks juttu on tegelikult katkendid kirjutamisel olevast romaanist «Port of Shadows».


Hinnang
Kuna ma pean väga lugu Glen Cooki loomingust ja Musta Kompanii romaanidest eriti, siis võite kujutelda mu rõõmu, kui ma antoloogia sisukorras autorit ja sarja nime silmasin. Lugedes see rõõm haihtus aga kiirelt. Ega ei saa öelda, et jutul suurt midagi viga oleks, kuid ilmselgelt mängib see tekst nostalgiakaardile. Sellise jutu kirjutamiseks ja avaldamiseks polnud mumeelest mingit vajadust. Tore, et olemas on, aga midagi poleks katki, kui poleks.

Mul oli suuri probleeme selle teksti lugemisega, sest see ei köitnud mind eriti ja kippus kogu aeg otsekui käest libisema. Erlist elamust ma ei saanud ning sestap panen raske südamega kolme.


Viited

6.6.13

Magdalena Kozak «Operacja «Faust»»

Mul ei olnud plaanis seda autorit veel lugeda... kunagi ehk jah, aga mitte kohe...


Sisu
Jutu peategelaseks on keegi Jerzy Arlecki, kellega lugeja kohtub tema esimesel tööpäeval uues ametis. Töökohaks on mingi häärber vaikses metsatukas, kus Jerzy peab arvutitaga mingit infot koguma – luure ja nende saladused.

Üsna kohe läheb ka olukord imelikuks, sest Jerzy Arlecki peab hakkama wõrgust koguma kõikvõimalikku infot vampiiride kohta. Arlecki mõtleb, et ju see mingi järjekordne test on, et enne kui talle tõeline töö usaldatakse. Ükskord ütleb ta sedasorti mõtted ka valjult välja ning arvamusavaldus oleks lõppenud äärepealt naiskolleegipoolse näopeksuga.

Veelgi kummalisem, et Arlecki (ja ka teised arvutinohikud) peavad trenni tegema ja peavad ränka trenni tegema. Sõjaväeline töökoht ja selle võlud, eksole. Hullem veel, samas häärberis näikse pesitsevat suur hulk rahvast, keda Jerzy praktiliselt ei kohta... tõsi, paar korda on ta silmanurgast märganud mingeid tumedates riietes ja ebainimliku kiirusega liikuvaid tegelasi...


Seosed
Kui see jutustus 2005. aasta mais ajakirja «Science Siction» 49-s numbris ilmus, siis lugejad veel ei teadnud, et tegu on Magdalena Kozaki esikromaani «Nocarz» (2006) esimese osaga.


Hinnang
Jutustuse sisuks ongi Jerzy Arlecki sisseelamine üksildases häärberis tegutsevasse kollektiivi. Mehe mõtted, treeningud ning ootamatu välioperatsioon. Kui nii võtta, siis pole ju jutus midagi erilist – lihtsalt ühe sarja olulise tegelase kujunemine ja lugejale maailma avamine. Kuid kuidas see kirja on pandud! Jah, autor on siin mõnuga kasutanud omi sõjalisi ja instruktoritöö kogemusi, kuid millise mõnusa kummastusega kirjeldab ta meest uues ja pentsikus ametis.

Lugesin seda teksti just seetõttu, et saada aimu autorist ja tema populaarsest sarjast. Mõnus ju, et romaani asemel pääsed jutuga... kahjuks (või pigem siiski õnneks) sain hamba nii verele, et ilmselt loen ka selle romaani veel lähiajal läbi. Kuigi jutt on lõpetatud tekst, tahaks ma teada, et mis saab edasi...


Viited

3.6.13

Anna Kitajeva «Окончательный диагноз»

Vägivalda ihalev tolerants teeb ajuti meele ikka nii mõruks, et kohe haarad mõne n-ö ebakorrektse raamatu järele... milleks võiks näiteks olla Sergei Tšekmajevi koostatud ja 2012. aasta aprillis ilmunud antoloogia «Беспощадная толерантность».


Antoloogia esimeseks jutuks on Anna Kitajeva «Lõplik diagnoos».


Sisu
Lühiloo peategelaseks on keegi Vadik, kelle kooselu Genkaga jutu alguses lörri läheb. Genkast on saanud pedofiil ja kooselu Vadikuga oli niiehknaa selline mõlemaid pooli rahuldav ja üsna aseksuaalne kompromiss. Vadik oli nimelt murtud mees, sest kusagil sisimas armastas ta veel ikka oma Valeriat, kes pärast soovahetust sai Valeriks.


Seosed
Antoloogia «Беспощадная толерантность» on suuresti originaalkogu, ehk enamik tekste on just selle köite tarbeks kirjutatud. Üks erandeid on jutt «Окончательный диагноз», mis esmakordselt ilmus 2004. aastal ajakirja «Realnost fantastiki» oktoobrinumbris. Ajakirjas oli jutu autoriks märgitud Anna Li, mis varasemalt oligi pseudonüüm, mille all Anna Kitajeva avaldas omi ulmetekste.


Hinnang
Ütleks kohe, et «Окончательный диагноз» on hea jutt. Algab sellise pisut närvilise jandina ning kerib pisitasa tõsisemaid ja traagilisemaid toone üles. Lugedes on ju kena muiata selle tolerastliku (anti)utoopia üle, aga Vadimi jaoks on asi naljast kaugel.

Jah ta püüab ja pingutab ning külastab regulaarselt psühhiaatrit, aga kahjuks on Vadim see väike protsent elanikkonnast, kes on veendunud hetero ja kes armastas vaid korra. Teisisõnu, sotsiaalsele adaptsioonile mittealluv.

Kordan veelkord, et tegu on hea jutuga... kuid neljast kõrgemat hinnet ma sellele tekstile panna ei suuda. Põhjus on lihtne: jutu lõpp! Ma ei ole lugeja, kes ajab loogika ja protsesside põhjenduste asjus juuksekarva lõhki, aga vaat selle jutu lõpp ajas mu marru. No ei hakka ükski ühiskond sobimatut isikut sedavõrd kulukalt likvideerima... ei hakka!


Viited

2.6.13

Jacek Dukaj «Ziemia Chrystusa»

Selline wõrgukoht nagu Goodreads on mõneti distsiplineeriv ja innustav: noh, et loen kogu aeg midagi, aga Goodreadsis on vaikus. Probleem selles, et ma loen kaootiliselt jutte siit ja sealt, Goodreads on aga üsna raamatute keskne...

Vaat ma siis mõtlesingi, et hakkan miskeid antoloogiaid metoodiliselt läbi lugema – poola keeles sai selleks valitud Wojtek Sedeńko koostatud antoloogia «Wizje alternatywne 2» (1996).


Sisu
Lühiromaani sündmused käivituvad sellest, et leitakse Kristuse Maa. Teisisõnu leitakse alternatiivmaailm, kus Jeesus ei surnud ristil, vaid on elus ja terve ja niimoodi juba paartuhat aastat. Maailm, kus inimesed ei usu jumalat (loe: Kristust), vaid nad teavad, et ta on olemas, et ta viibib kõikjal jne. Mitte usk, vaid teadmine.

Lühiromaani keskseks maailmaks on Stalini Maa ning just sellelt planeedilt saadeti Kristuse Maale esimene ekspeditsioon, mis jäljetult kadus. Nüüd saadetakse teine, kus lisaks supersõduritele osalevad kolm oma ala tipptegijat. Noh, et kui mitte nemad, kes siis veel...


Seosed
Religiooni ja militaarulmet segav «Ziemia Chrystusa» on lisaks eelpoolmainitud antoloogiale ilmunud ka Jacek Dukaj jutukogus «W kraju niewiernych» (2000).


Hinnang
Tegu on väga tummise tekstiga, ehk liigagi tummise – pean silmas, et eriti esimeses pooles on lugeja jäetud üsna omapead ning lugeja peab nappidest vihjetest pildi kokku panema. Kui pilt koos, siis tekib mõningane pingelangus ja tundub, et autor laseb nüüd lõdvalt lõpuni. Kuid ei, lugeja on saanud pisut hinge tõmmata ja siis peab ta hakkama kaevuma Kristuse Maa küsimusse.

Tuleb tunnistada, et esimesel lugemisel ma kuigi kaugele ei jõudnud, aga siis võtsin asja uuesti ette ja panin ühe hooga lõpuni. Selle vastupunniva alguse tõttu paneks viiele isegi paraja miinuse sappa ning toimetajana oleks ma palunud autoril isegi kaaluda mõne episoodi väljaviskamist. Samas, lugemisjärgselt ei tahaks millestki loobuda, sest kõik see oli sedavõrd värvikas ja läbimõeldud. Jah, tunnen, et viiepalliskaala jääb kuidagi kitsaks – päris viieline see lühiromaan pole, aga veel vähem saab seda neljaga hinnata.


Viited

Steven Erikson «Goats of Glory»

Kui taevas lõõskab päike ja õhutemperatuur varjus kisub kolmekümne pügala manu, siis tahaks lugeda midagi jahedat. Jonathan Strahani ja Lou Andersi koostatud antoloogia «Swords & Dark Magic: The New Sword and Sorcery» (2010) tundus just sobiv olevat, sest tumedam maagia toimub ju reeglina varjulisemates paikades.

Pisut küll peletas, et antoloogia esimeseks jutuks on Steven Eriksoni oma...


Sisu
Mäekurult laskuvad viis räsitud ratsanikku. Lähedases asulas (mida millegipärast linnaks nimetatakse) hakkab hauakaevaja oma abilisega kohemaid viite hauda kaevama. Ratsanikud jõuavad kõrtsi, joovad lahjat õllelaket, üks mees läheb üsna kohe vana ja väsinud litsiga kuhugi kardina taha, teised joovad veel õlut ja küsitlevad kõrtsmikku. Selgub, et selles n-ö linnas pole korralikku talligi ning kõrtsmik soovitab sõjameestele künkal olevat mahajäetud kantsi, et sealt peaks nad hobustele midagi süüa leidma ja see peaks ka sõjameestele öömajaks sobima.

Juttu esitatakse vaheldumisi sõjameeste ja hauakaevaja silme läbi ning lugeja taipab üsna kiirelt, kelle jaoks need viis hauda kaevati. Sõjamehed pole samuti ohmud ja saavad peagi aru, et ega neid niisama sinna kantsi juhatatud.


Seosed
Kuigi antoloogias öeldakse, et jutt ei kuulu Malazani sarja, on usinad fännid leidnud jutust mitmeid vihjeid (näit müntide kirjeldused), mis asetavad jutu siiski sarja. Steven Erikson ise on öelnud, et jutu «Goats of Glory» tegevus toimub küll Malazani sarjas, aga tekst haakub sarjaga väga napilt ning seetõttu võib seda ka pidada sarja mittekuuluvaks.


Hinnang
Omal ajal jäi mul sarja esimene romaan «Gardens of the Moon» (1999) pooleli, sest ei suutnud ma seda sõnavahtu läbi mäluda ning seetõttu peletaski mind tõsisasi, et antoloogia algab Steven Eriksoni jutuga.

Õnneks olid hirmud asjata – jutt läks kenasti käima ja vedas niisama kenasti lõpuni välja. Korralik karmsünge fantasy, mis kenasti läbimõeldud ja teostatud. Kusagil jutu teises pooles hakkas küll korraks tekkima tunne, et tegu on sellise õpikutekstiga, kus autor on võtnud kaanoni ja seda siis iga hinna eest väänata ja lõhkuda üritanud. Nende kahtluste tõttu tekkis korraks isegi selline nelja-mõte, aga jutu lõpp loksutas asjad kenasti paika. Mõtlen nüüd, et järsku peaks ka Steven Eriksoni romaanidele uue võimaluse andma...


Viited

19.5.13

James Van Pelt «The Family Rocket»

Väidetavalt olevat Harry Harrison öelnud, et suur osa moodsat ulmet on «tuletatud sõnnik». Kas just sõnnik, aga originaalsust kipub tänapäeval küll nappima...


Sisu
On tulevik – rikkad lendavad kosmosesse ja vaesed püüavad Maal ots-otsaga kokku tulla. Jutu peategelaseks on noormees, kes tahab oma neiut tutvustada oma isale. Noormees on omajagu pabinas, sest ta ei tea, kuidas neiu reageerib.

Noormehe isa peab mingit prügilat, aga elab siiski eelkõige kosmoselendude nimel. Kuid vaesed ju kosmosesse ei lenda! Noormees meenutab oma lapsepõlve, mil nad perega Marsil käisid. Alles hiljem sai ta aru, et lend Marsile ja puhkus seal oli lihtsalt üks tehnoloogiline meelepete...


Seosed
Ilmselt nüüd vähegi suurema lugemusega inimene hõiskab, et pidage, et see on ju nagu Ray Bradbury jutt «The Rocket» (1950)!


Hinnang
Jah, Bradbury võimas vari on sel jutul peal küll. Mind suisa hämmastab, et lombitagused arvustajad seda seost eriti ei märganud... või ei pidanud nad seda vajalikuks märkida. Autor ise on tunnistanud, et ta suisa küsis Ray Bradburylt luba ning ajakirja «Asimov's Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris oli ka peatoimetaja veerg Bradburyst – kes tahtis, see ehk suutis ka asjad omavahel kokku panna.

See Bradbury-seos teeb ka jutu hindamise kuratlikult keeruliseks. Ühtpidi on ju tegu austusavaldusega suurele meistrile. Samas, ega see Bradbury jutt ka nüüd mingi absoluutne tipplugu polnud. Ma ise olen ka üsna vaenulik sellise suhtumise asjus, et vanu tekste/filme peaks moodsa aja või tehnika vaimus ümber kirjutama. Ja siiski mulle see James Van Pelti jutt meeldis, et õigetest asjadest ja õige emotsiooniga.

Selliste pisut vastuoluliste tunnete najal paneksingi ma jutule nelja, mis samas on küll pisut nõrgem, kui Bradbury jutule antud neli.


Viited

30.4.13

Märtsikuu parim ulmearvustus

Kuna minu arvustus Oless Berdniku lühiromaanile «Серце Всесвіту» sai Ulmekirjanduse BAASis parimaks veebruarikuiseks arvustuseks, siis parima märtsikuu arvustuse pean mina määrama...


Mul oli tegelikult juba aprilli alguses üsna selge, et millisele arvustusele ma mõttelise karika edasi annan, aga kogu aeg tuli midagi vahele ja siin ma siis nüüd olen ja kuu viimasel päeval neid ridu kirjutan.

Ma ei saa öelda, et oleks olnud paljude hulgast valida, kuid konkurentsi siiski oli. Samas ei saa ka öelda, et seekordne võitja poleks oma tiitlit tihedamas konkurentsis võitnud. Mulle ta lugemismuljed meeldivad, olen neid ikka Facebookis n-ö laikinud. Ja mis veel tähtsam – huviga lugenud!

Äh, mis ma pikalt keerutan, märtsikuu parima ulmearvustuse tiitli saab Marko Kivimäe, kes 14. märtsil arvustas Ulmekirjanduse BAASis ära kõik Guillermo del Toro ja Chuck Hogani triloogia «Tõbi» (The Strain) köited. Kuna ma annan seda tiitlit vaid esmaarvustajale, siis jäävad konkurentsist välja triloogia esimesed osad «Tõbi» (The Strain, 2009, ek 2010) ja «Allakäik» (The Fall, 2010, ek 2010) ning võidu pälvib kolmas köide «Igavene öö» (The Night Eternal, 2011, ek 2012). Õnnitlused!


Viited

12.4.13

Kosmonautikapäev!

Head kosmonautikapäeva kõigile, kellele see päev korda läheb...


Maali nimi on «Separation of the Third Stage» ja autoriks on Chesley Bonestell. Mul on kodus küll üks kosmosekunsti album, kus selle pildi nimeks on hoopis «Separation of Stages», kuid kahtlustan, et see pealkiri on kellegi viga või liigne loomingulisus. Chesley Bonestell on moodsa kosmose- ja ulmekunsti üks alussambaid ja ta oli oma loomingus ääretult täpne ning seetõttu arvan, et kui ta juba maalis kosmoseraketi kolmanda astme eraldumist, siis nimetas ta ka pildi vastavalt.


Viited

5.4.13

Päris vana uudis

See uudis saab pühapäeval juba nädala vanuseks, kuid kirjutan siiski, sest igasugused värvitud munad ja üleilmne lollidepäev võisid selle paljude jaoks märkamatuks jätta. Ja kes juba teab, see siis lihtsalt ei loe...


Märtsikuu viimasel päeval ilmus ulmeajakirja «Reaktor» uus number. Lisaks kõigele muule huvitavale, on seal minu järjekordne kirjutis ulmeajakirjadest, sedapuhku on vaatluse all venelaste «Jesli», millele eelmise aasta detsembrinumber viimaseks jäi.


Viited

25.3.13

Timur Alijev «Чипсы»

Ajakiri «Tehnika – molodjoži» avaldab küll igas numbris kaks-kolm ulmejuttu, kuid sageli tundub, et nad valivad põhimõttel, et oleks aga igavam ja tüütum. Kurb, sest ajakirjal on olnud väga suuri teeneid vene (nõukogude) ulmekultuuri edendamisel.


Sisu
Jutustajaks on selline parajalt küüniline ja kõiketeadev mölakas, kes värskeltavatud supermarketis kohtab ootamatult naabrimeest. Ootamatult seetõttu, et uus supermarket asub tegelaste kodust üsna kaugel.


Naaber on selline igavene nooruk, keda hoolimata vanusest ikka veel vaid poisikesenimega kutsutakse. Selgub, et naabrimees Stasik ostab n-ö kosmilisi krõpse... noh, et mõnes pakis on tähelaeva mudel ja kui kümme mudelit kokku saad, siis saab sinust maailma valitseja. Stasik on juba korteri maha müünud ja peaaegu kogu raha eest krõpsupakke kokku ostnud.


Seosed
See pisike jutt ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» eelmise aasta oktoobrinumbris ning selle autoriks on endine ajakirjanik ja praegune Tšetšeenia presidendi abiline.


Hinnang
Nagu juba alguses sai öeldud, ei ole ajakirja «Tehnika – molodjoži» ja ulmekirjanduse suhted praegu kõige paremal järjel. See krõpsude-jutt aga oli lugedes täitsa muhe ning on ka veel pool aastat hiljem meeles. Päris kõva sõna, eriti kui arvestada, et enamus selles ajakirjas uuemal ajal avaldatud tekstidest ununeb juba lugemishetkel. Ja kui veel võtta arvesse, et autor on praktiliselt algaja, siis tuleb neli lahedalt ära.


Viited

18.3.13

Alaya Dawn Johnson «They Shall Salt the Earth with Seeds of Glass»

Öeldakse küll, et sugu ja rass ei oma tähtsust, aga kasvõi selle jutu puhul omavad ikka küll. Kuid kõigest järjekorras...


Sisu
On kaks õde ja üks neist saab teada, et on juba kolmandat kuud rase. Eks ta aimas varemgi, aga nüüd on ta kindel, sest õnnestus rasedustest hankida. Afropatsid ja teatava käitumisega vaimulik annab ka rassile kenasti viite kätte.

Ulmeks teeb jutustuse aga see, et mingid klaasolendid on Maa vallutanud ja inimkond elab nende hoolimatu ikke all. Ega keegi täpselt ei teagi, et millised need tulnukad välja näevad – inimkond on peamiselt kokku puutunud vaid tulnukate droonidega.

Üldiselt ongi jutu sisuks retk salajase ämmaemanda juurde, kes peaks tegema keelatud abordi. Tulnukad on abordid keelustanud ja ämmaemand, kes riskib keelust üle astuda, maksaks oma eluga.


Seosed
Alaya Dawn Johnson on suhteliselt uus nimi ulmekirjanduses, kes vähem kui kümne aastaga on avaldanud kümmekond juttu ja viis romaani. Siinarvustatav on esimene tekst, mis ilmus ajakirjas «Asimov's Science Fiction».


Hinnang
Kui asendada jutus tulnukad kurja istanduseomaniku või orjapidajaga, siis suurt midagi ei muutuks. Jah, võib ka nii, aga siis võiks kirjeldused kuidagi värvikamad olla, või võiks olla kuidagi huvitavamalt punutud lugu. Minult tuleb korralik kolm – aus käsitöö, aga ei midagi silmapaistvat ja veenvat.


Viited

Alain le Bussy «La dernière danse avec la mort»

Prantsuse keeles kirjutav Belgia autor Alain le Bussy oleks täna saanud 66-aastaseks saanud, kuid siinolev arvustus pole seotud selle tähtpäevaga. Lugesin eile õhtul seda juttu, arvustamiseks olin juba liialt unine ning nii see tänasesse päeva sattuski.


Sisu
Keegi mees sureb lahinguväljal... ei, siiski ei sure... peaaegu sureb ja lugeja saab kohe ka teada, et see ei juhtu selle mehega esimest korda.

Jutu arendes saabki lugeja pisut hüplikus vormis teada, kes on see mees, kes ei soovi surra, kuid kes ikka ja jälle end sõjatandrilt leiab ning millised on selle mehe seosed surmaga, kes (vähemasti talle) ilmutab end kauni naisena.


Ka saab lugeja teada, et misasi on see pealkirjas viidatud «viimane tants surmaga».


Seosed
Jutt ilmus esmatrükis 2008. aasta oktoobris fanzine'i «Horrifique» 61-s numbris. See number oli tervikuna Alain le Bussy päralt ning sisaldas kirjanikult neli juttu ja autobiograafilise artikli. Teine trükk oli juba kommertsväljandes, ehk siis ajakirja «Galaxies» 2011. a ilmunud Belgia ulme erinumbris. 2012. a ilmus aga jutu tõlge «Последний танец» ajakirja «Jesli» mainumbris, mis oli n-ö fantasy erinumber. Sealt pärineb ka ülalpoololev Nikolai Panini illustratsioon.


Hinnang
Need kolm ilmumiskorda annavad tegelikult üsna hästi aimu autorist ja tekstist – belglane, kes on kirjutanud fantasyloo pisut õudsal teemal.

Jutt on üldiselt mõistulugu, aga erinevalt paljudest mõistulugudest on autor viitsinud selle üsnagi detailseks ja köitvaks kirjutada. Võibolla isegi kõhkleks hindamisel, aga jutul oli armas puänt. Neli, sest oli hea jutt lugemiseks, aga midagi poleks ka juhtunud, kui ma poleks seda juttu kunagi lugenud.


Viited

28.2.13

Igakuine annus kiiritust

Veebruar on küll lühike kuu, aga pisut rohkem kui pisut ulmet kulub ikka ära...


Tahtsingi öelda, et uus «Reaktor» on ilmunud ja ka seda, et seekord kirjutasin ma seal ajakirjast, mida kunagi tunti nimega «Astounding ...» ja mida praegu teatakse nimega «Analog».


Viited

18.2.13

Kristjan Sander «Punksi metamorfoos»

Teate, mõnikord olen ma suisa hämmingus, et kuivõrd pinnapealsed on lugejad.


Sisu
On miski tegelane, kes otsib vanu nõidumise ja maagia teemalisi ürikuid ning tundub, et antud tegelase huvi pole pelgalt akadeemiline...


Seosed
Kui tulla tagasi alguses öeldud pinnapealsuse juurde, siis mind suisa lummab, et BAASis olevast kuuest arvustusest, sai vaid ühe autor aru, et jutu «Punksi metamorfoos» üks tegelasi oli Indrek Hargla loodud pan Grpowski. Olgu, võib-olla sai üks arvustaja veel aru? Või peeti seda infot puändiks, mida ei ei tohi välja lobiseda? Olgu, mõned wõrguajakirja «Algernon» lugejad märkasid kah.


Hinnang
Suurepärane jutt ja kogumikus «Õhtu rannal» ka esimene tekst, millele kõhkluseta viie panen. Kristjan Sander on siin saanud hakkama nii mõnegi asjaga, mis paljudel kirjanikel saavutamata jäävadki. Ta kirjeldab juttu kurja silme läbi, ta praktiliselt ei kirjelda kurja kuritegusid ning ta kirjeldab nõnda, et kurjast on lõpus isegi kahju.


Suurepärane töö pooltoonide ja meeleoludega. Lisaks veel maailm kuulsa poolaka vastase silme läbi. Ja eriti hea on, et juttu saab nautida ka lugeja, kes pole sellest poolakast kunagi midagi kuulnud.


Viited

15.2.13

Kivirüüt ja Wolf ungarlaste ulmeajakirjas

Kirjanduse teed on imelikud, ehk ma avastasin, et ungarlaste ulmeajakirjas «Galaktika» ilmus eelmisel aastal kolm eesti ulmejuttu.


Aprillinumbris ilmusid Kersti Kivirüüdi «A tizenharmadik kenderáztató» (Kolmeteistkümnes linaleoauk; 2011) ja Craig Wolfi «Követ, mint az árnyék» (Jälitaja; 1999) ning juuninumbris taas Kersti Kivirüüt ja tema jutt «Szent Iván-éj a Rablóhegyen» (Jaaniöö Röövlimäel; 2010). Kõik tekstid on tõlkinud Nóra Rácz.


Miks just Kersti Kivirüüt ja Craig Wolf? Eelmisel aastal ilmus Nóra Ráczi tõlgituna ungari keeles Kersti Kivirüüdi romaan «Okkultisták klubja» (Okultismiklubi; 2009). Raamatu avaldas kirjastus Metropolis Media, mis annab välja ka ulmeajakirja «Galaktika» ning kultuurmaailmale kohaselt toetasid nad romaani ilmumist paari jutuga ajakirjas. Kersti Kivirüüdi romaani promoti Ungaris ikka üsna korralikult, tõestuseks ksavõi raamatufestivali video, kus kirjastuse toimetaja Attila Németh seda tutvustab... ja veel millises seltskonnas.



Craig Wolfi jutu ilmumine oli ilmselt boonuseks ja laiema pildi andmiseks, kuigi mind omajagu hämmastab, et kuskohast nad selle jutu leidsid ja kuidas nad veel autoriga suutsid kontakti leida. Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.


Viited

9.2.13

Alexander Huiskes «Trommeln in der Tiefe...»

Raamatus on autori nimeks märgitud küll Alexander A. Huiskes, aga see näikse olevat mingi ühekordne juhtum... mehe arvukate romaanide kaantel seda initsiaali eesnime ja perenime vahel pole.


Sisu
Jutt, mille pealkiri maakeeles oleks «Trummid sügavikus...», on lahendatud kui ajakirjaniku intervjuu rockstaariga. Staariks on mingi balrog, kes pajatab oma loo...


Seosed
Tekst ilmus esmatrükis Stefan Baueri koostatud antoloogias «Das Vermächtnis des Rings: Neue fantastische Geschichten J. R. R. Tolkien zu Ehren» (2001) ning eks see anna vihje, et millest see tekst tegelikult on...


Hinnang
Minu kui lugeja probleem on selles, et ma pole sedavõrd kursis J. R. R. Tolkieni loominguga, et ma suudaksin nautida kõiki neid vihjeid, mida see jutt pakub või ei paku. Jah, kõik neli raamatut on mul loetud, aga ega ma detaile eriti ei mäleta.

Tunnistan, et ma ei suutnud heldida ka jutukese keelekasutusest – selline omapoisilik laheda semu släng oli üsna tüütu lugeda. Alguses arvasin, et ehk on vene tõlkija enesele liigseid vabadusi lubanud, aga saksakeelne originaal oli niisama tüütu.


Hinne kaks tuleb keelekasutuse ja sisukuse eest. See, kas autor pilastas J. R. R. Tolkieni mälestust või ei pilastanud, see ei läinud mulle korda ja see ei mõjutanud ka hinnet. Jutt on lihtsalt nõrk ja tüütu!


Viited

8.2.13

Kristjan Sander «Rulett»

Kui ilmus antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» (2005), siis kõige suuremat hämmingut tekitas minus see, et kõrvuti vanade ja mitte nii vanade õuduslugudega olid antoloogias tekstid, mis olid kirjutatud just selle antoloogia tarbeks... või polnud need lihtselt varem ilmunud.

Laias laastus jagunevad antoloogiad kaheks: originaallugude kogumikud ja sellised, mis koondavad juba varem ilmunud tekste. «Õudne Eesti» oli hübriidantoloogia, mis pole ju midagi uut, kuid küsimusi tekitas, et miks just neilt autoritelt telliti uued lood. Iseäranis kerkis see küsimus muidugi Kristjan Sanderi puhul, kes polnud varasemalt erilise õuduslembusega silma paistnud. Jah, õõvatekste oli ilmunud, aga kui ütled «Õudne Eesti», siis Kristjan Sander pole küll see autor, kes esimese paarikümne nime seas meelde tuleks.


Sisu
Jutu peategelasel on surmatõbi ning kauaks tal enam päevi pole. Kus häda kõige suurem, seal... noh, et soovitatakse kohta, kust saaks abi...


Seosed
Nagu öeldud, ilmus jutt esmakordselt antoloogias «Õudne Eesti» ning eks esmatrüki koht annab ka aimu, et midagi müstilist peab juhtuma ja kröömike õõva oleks ka teretulnud.


Hinnang
On müstikat ja on õõva, aga vaat põnevust ei ole. Ei ole ka midagi eriti originaalset: jutu idee on ilmselt sadu kordi läbi mängitud ja kindlasti on ka Kristjan Sander mõnda sedalaadi teksti lugenud, suure lugemusega nagu ta on.

Ei, ma pole taoline turakas, kes nõuab igalt jutult uut ideed. Kuid mingi uus jõnks võiks ju olla, mis annaks õigustuse, et miks oli vaja taaskord esitada taolist küllaltki kulunud skeemi!? Kuna mingit jõnksu või uut tõlgendust polnud, siis tulebki hindeks neli – tehniliselt veatu, kuid ettearvatav ja seeläbi pisut tüütu lugeda.

Väga ehedad on Tartu Supilinna kirjeldused ning mulle tundus lugedes korduvalt, et see osa läks ka autorile kõige enam korda. Jah, Supilinna kirjeldus võib olla ka see, mille pärast seda juttu kunagi aastate pärast meelde tuletakse. Aga kas ulmejutu jaoks sellest pisut väheks ei jää?


Viited

5.2.13

Naljakad tunnimehed

Taaskord pean blogima raamatust, mida ma lugenud pole ja ilmselt ka ei loe...


Lihtsalt, et kui täna mulle see kaanepilt ette juhtus, siis esimese asjana turtsatasin naerma. Äh, mis ma seletan: klõpsake pilt suuremaks ja veenduge ise!


Viited

3.2.13

Oless Berdnik «Серце Всесвіту»

Paar päeva tagasi oli sotsiaalvõrgus nimega Facebook juttu laulust, kus Marsil õunapuud õitsevad ning ma viisin muuhulgas korra jutu ka filmile, mille tarbeks see laul tehti.

Ajendatuna just sellest vestlusest lugesin ma eile öösel läbi ukraina ulmekirjaniku Oless Berdniku lühiromaani «Серце Всесвіту».


Sisu
Teos algab vägagi maiselt – noored on Musta mere ääres ja üks noormees püüab tütarlapsele innukalt tõestada, milleks ta kõik võimeline on, et pälvida neiu armastust. Pikalt see vestlus ei kesta, sest mingil hetkel näevad kõik taevas mingit tulekera, mil suitsusaba järel ning tekib isegi mõõdukas paanika...


Õnneks langeb tulekera merre ning rahvas rannas rahuneb, mitte aga armunud noormehe ihade objektiks olev tütarlaps, kes toob kohe akvalangi ja käsutab noormehe paati otsima. Leiab noormees siis paadi ja sõuab paadiga sündmuskohale ning tütarlaps sukeldub. Selgub, et tegu on Nõukogude Liidu kosmosesondiga Saturn-1, mis mitu head aastat tagasi rõngaga planeedi kandis kadunuks jäi...

Siis selgub, et maalaste kosmosesondile on külge haagitud ka mingi mittemaine mehhanism. Nõukogude teadlased uurivad sondi ja maavälist mehhanismi ning teevad kindlaks, et tegu on aparaadiga, mis edastab võõrtsivilisatsiooni appikutset... et tulnukate laev on Saturni ühel kaaslasel avarii teinud.

Maalased (loe: nõukogude inimesed) muidugi pikalt ei mõtle: lend Marsile oli niikuinii kohe-kohe toimumas. Kosmoselaev ehitatakse pisut ringi ja seesama laev lendab hoopis Saturni suunas minema, päästmaks meie mõistusega vendasid ja õdesid.


Seosed
Lühiromaan «Universumi süda» ilmus esmakordselt ajakirja «Україна» 1961. aasta detsembrinumbrites ja 1962. aasta jaanuari ja veebruarinumbrites... tegu oli kaks korda kuus ilmuva üldhuviajakirjaga ning lühiromaan ilmus läbi viie numbri. Siis ilmus see tekst kahest lühiromaanist koosnevas autorikogus «Серце Всесвіту», kust minagi seda lugesin ning kust pärinevad ka siinses postituses olevad Jossip Jutsevitši mustvalged illustratsioonid. Selsamal 1962. aastal ilmus tekst ka järjejutuna ajalehes «Молода гвардія» ning 1964. aastal vene keeles autorikogus «Сердце Вселенной», mis erinevalt samanimelisest ukrainakeelsest kogumikust sisaldas kolmanda tekstina veel ühe jutustuse.

Teatmeteosed väidavad, et vene tõlge on autoriseeritud... teisisõnu, et autor on teksti tõlke tarbeks muutnud. Libistasin silmad sellest vene tõlkest üle, aga olulisi muutusi küll silma ei hakanud. Kui vaid see, et tõlge oli lihtsalt nõrguke. Põgusalt vaatasin ka 2004. aastal ilmunud kogutud teoste köidet «Серце Всесвіту» ning ka seal ei märganud ma erilisi tekstierinevusi.

Lühiromaani «Серце Всесвіту» ainetel tehti ulmefilm «Мечте навстречу» (1963). Ja just selle filmi tarbeks valmiski laul Marsil õitsevatest õunapuudest. Oless Berdnik oli filmi käsikirja üks autoritest ja ta tütre Miroslava väitel ka filmi originaallaulude tekstide autor, kuigi filmi tiitrites on hoopis ühe teise mehe nimi.


Hinnang
Lühiromaan «Серце Всесвіту» on väga keeruline tekst hindamiseks. Selles tekstis on kõike justkui ülearu. On üsna pulplikku kosmoseiklust, on pisut pateetilist Suure Isamaasõja meenutamist, on üsna kohatuid olmelisi kirjeldusi, on kosmistlikke loenguid, on naeruväärsena mõjuvaid kolhoosikorra ja nõukogude teadlaste kirjeldusi jne. Ja siiski on sellel tekstil mingi võlu! On tunda, et autor on mõelnud ja on tahtnud teha midagi, mis oleks realistlik ja fantastiline ning ka pisut teistmoodi. Fantaasiat mehel on, aga tulemus on kuidagi rabe, hüplik ja mõjub kui peotäis katkendeid suuremast romaanist.


Lugedes tabasin mitu korda end mõttelt, et mingi 300–500-leheküljelise romaanina oleks see kõik ehk märksa loetavam olnud. Tänapäeval oleks autor alustanud juba lennust Saturnile ja siis meenutustena andnud kõik eelneva, kuid sel ajal oli kombeks, et kõik peab õiges järjekorras juhtuma ning juhtuski õiges järjekorras ja aegamööda. Ka häiris, et kirjeldustele eelistas Oless Berdnik pigem ühe tegelase loenguid teisele.


Ma olen Oless Berdniku teoseid väga vähe lugenud ning kuigi meest on püütud näidata kui ukraina ulmekirjanduse messiast ja suurkannatajat, siis seniloetu pole seda arvamust mitte kuidagi toetanud. Oletasin, et järsku on viga vene tõlgetes, mis peaaegu alati on kas lühendatud või autoriseeritud, kuid nüüd meest esmakordselt originaalis lugedes ma küll olulist vahet ei täheldanud. Just teksti hüplikus ja rabedus tekitas tahtmise võrrelda, et kas hilisemad tõlked ja väljaanded on paremad? Ei olnud.


Viited