KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



23.2.12

Amerid imevad

Nõukogude Liidus (ja ilmselt ka tänasel Venemaal) on 23. veebruar armee ja sõjalaevastiku päev... ka kosmonautika on ka selline militaarne wärk...


Vaat ja tuligi tahtmine jagada ühte ulmelist kosmonautikateemalist pilapilti. Ilmus see ajakirja «National Lampoon» 1972. aasta juuninumbris ja autoriks on Charles Rodrigues. See juuninumber oli science fiction'i erinumber ning millegipärast ajas just see pilapilt mind eriliselt itsitama...


Viited

20.2.12

Esimene osseedi ulmeromaan

Kirjandus ei ole sport, aga inimestele millegipärast meeldivad pingeread ja (ede)tabelid ning ka see, et kes ikka oli milleski esimene.

Väidetakse, et Zauyr Kæbysty romaan «Fæstag majmuli» (1977) on üleüldse esimene osseedi ulmeromaan. Mõned allikad seavad selle väite küll kahtluse alla, sest juba 1935. aastal kirjutas Dæbe Mamsyraty oma «Eldorado». Need allikad kahtlevad siiski asjata, sest «Eldorado» on kõigest lühiromaan ning ilmus see alles 1981. aastal. Seega võib Zauyr Kæbysty romaani «Viimane ahv» esimeseks pidada küll.

Romaan pajatab loo oblastilehe kirjasaatjast, kes jääb segastel asjaoludel kadunuks ning kelle majast leitakse kiri, kus ta seletab, et ta naabrusesse asus elama kummaline võõras, kes ehitas kosmoselaeva ning nad lendasid koos uusi planeete avastama...

Maalased sattusid planeedile, kus tsiviliseerituks osutusid ahvid ja inimesed olid metslased. Ahvid küttisid inimmetslasi ning ühe taolise jahi käigus sattusid püüdjate võrku ka maalased ja kirjasaatja Baron pandi puuri. Maalane leiab kuidagi ühise keele tema puuri puhastava emase pärdikuga, kes hakkab mehele tooma raamatuid ja planeedi ajalugu õpetama. Selgub, et ahvid haarasid juhtohjad enda kätte seepärast, et inimesed olid hõivatud pideva sõdimisega. Nüüd on aga ahvid hõivatud lõputu sõdimisega ning puurides olevad inimesed on peaaegu järelvalveta. Maalane Baron kasutab olukorda ning õpetab inimlapsed rääkima, lugema ja kirjutama ning inimesed saidki taas planeedi peremeesteks...

Vähegi kirjandusega kursisolev inimene tunneb selles sisukokkuvõttes ära ju Pierre Boulle'i romaani «Ahvide planeet» (La planète des singes, 1963, ek 1973). Prantslase romaan ilmus 1967. aastal vene keeles ning eks osseedi kirjanik siis seda lugeski ja kirjutas aastail 1968–69 oma nägemuse sellest loost. Zauyr Kæbystyle tuleb au anda, sest ta märgib oma romaani eessõnas Pierre Boulle'i teose ka kenasti ära.

Taaskord kirjutas siis nõukogude autor ideoloogilistest printsiipidest lähtuvalt kapitalistliku autori teose ümber. Lummav on hoopis see, et kuidas asjad omavahel kokku jooksevad: eile õhtul saatusin ma lugema ühte foorumit, kus käis jutt mingitest rariteetsetest ulmekatest ning seal tõusis ka jutuks osseedi esimene ulmeromaan ning täna on Pierre Boulle'i sajas sünniaastapäev.

Olgu siis see blogipostitus minupoolseks panuseks suurepärase prantsuse kirjaniku juubeli puhul.


Viited

14.2.12

Ulmeromaan «Elva»

Käesolev postitus rikub omajagu mu põhimõtteid, aga ma ei suutnud end talitseda...


Mul pole kombeks kirjutada raamatutest, mida ma pole lugenud, aga eile lihtsalt hakkas see pilt mul wõrgus silma ning tekitas lõbusad viis minutit. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas see romaan ilmuks eesti keeles ja kaanel oleks pealkirjaks «Elva». Eks ma annan endale aru, et ilmselt pole põhjust selle romaani tõlkimiseks ja ilmselt ei oleks pealkiri siis «Elva», aga naljakas oli ja täna õhtul tuli see uuesti meelde...


Viited

13.2.12

Ilmus «Roheliste lippude reservaat»

Eelmine nädal potsatas mu postkasti maksikiri, mis sisaldas must-kuldsete kaante vahel Tiit Tarlapi uue ulmeromaani.


Romaan «Roheliste lippude reservaat» on Tiit Tarlapi viies ulmeraamat. Kirjastas Pärnumaa Tšernobõli Ühendus «Gamma». Pehme köide, kolmsada lehekülge. Poodides vist veel müügil pole, aga küll jõuab...


Viited

11.2.12

Beam me up, Andrus!


Kuna ma geograafilistel põhjustel, ei saa praegu Tallinnas või Tartus olla, siis...

7.2.12

Kristjan Sander «Õpilane Valdek»

Kristjan Sander on mu meelest üks olulisemaid eesti ulmekirjanikke ja ma pean teda tähtsuselt ja tähenduselt suisa kolmandaks siinmail. Samas on Kristjan Sander pisut hoolimatu oma lugejate suhtes ning mul on ajuti hirm, et mingil hetkel lööb ta ulmele käega ja hakkab kirjutama tüüpilist n-ö peavoolu soga...


Sisu
«Õpilane Valdek» on jutt, mille sisust vähegi adekvaatsema ülevaate andmine viib selleni, et ma pean puändi välja lobisema, aga seda ei tahaks ma siiski teha.


Seosed
Ma ei tea, kas see on nii, aga mulle tundus, et Kristjan Sander on selles jutus raamatusse raiunud Tartus Lutsu-raamatukogus olnud kohviku ja selle värvikad kunded.


Hinnang
Ei saa öelda, et ma oleks selle tekstiga rahul. Olustiku kirjeldamine tuleb Kristjan Sanderil hästi välja, aga mis puutub jutu sügavamasse mõttesse ja eriti ulmelisse komponenti, siis see on enam kui hale. Tõttöelda ei saanudki ma aru, mis sundis autorit asja just niimoodi lahendama – kas oli see antoloogia «Tartu rahutused» (2009) koostaja Berk Vaheri nõue, või ärkas Kristjan Sanderis endas sisemine tsensor. Tulemuseks on aga sihitu sonimine, milletaolist eesti kirjanduses juba niigi küllalt.


Viited

6.2.12

Sergei Lukjanenko «Удачи в новом году!»

Võtad kätte ulmekogumiku «Фантастика 2005», vaatad sisukorda ning märkad, et kolm esimest juttu on Sergei Lukjanenko sulest...

Ja alustadki kohe esimesest jutust...


Sisu
Uus aasta on saabumas ning ärimehest pereisa räägib oma naisele ja lastele, et targad ja tähtsad mehed (loe: temast vingemad ärimehed) on öelnud, et uuel aastal ikka rohkelt uut õnne tuleks, et selleks tuleks vana aasta lõpuks kõik vanad asjad minema visata. Perekond suhtub alguses asjasse umbusklikult, aga pereisa on järjekindel ning algabki vanade asjade kokkukogumine ja äraviskamine...


Seosed
Lugemisjärgselt sain ma teada, et see jutt osales ühel wõrgus toimunud jutuvõistlusel ning sai seal neljakümnenda koha... ning ausaltöelda ei imesta...


Hinnang
Jutul on üsna leidlik idee, aga see on tuimalt ja minuarust ka läbimõtlematult kirja pandud. Loed, mõmised midagi omaette ja unustad. Ei, andekaid detaile oli, aga jutt kui tervik oli hall ja ilmselgelt poole pikem kui vaja.


Kuna kogumiku «Фантастика 2005» esimene jutt oli selline kehvakene, siis järgmised Sergei Lukjanenko jutud selles köites lükkusid lugemisjärjekorras kõvasti kaugemale...


Viited