KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



29.12.11

Detsembris on «Algernon» tuumakam

Ma olen siin blogis ikka teada andnud, et kui ilmus ulmeajakirja «Algernon» uus number... loomulikult siis, kui ma seda teadnud olen... kuid mingil hetkel lõin käega, sest ise ma selle ajakirja vastu enam huvi ei tundnud ja paistis, et kellegile teisele peale toimetuse see väljaanne samuti korda ei lähe.


Selgus, et huvilisi siiski on ja on ka inimesi, kes said just siitsamast blogist teada, et uus number on väljas. Vähemasti tegi üks lugeja mulle sellekohase märkuse, et detsembrinumber väljas ja mul polegi uudist. Kui huvi on, siis minu taha asi ei jää...

Ajakirja «Algernon» detsembrinumber on aga üllatavalt tuumakas: viis algupärast juttu (tõsi, kolm toimetuse liikmetelt), kaks tõlkelugu ja kordustrükina artikkel õuduskirjandusest. Pole paha! Tahaks loota, et järgmine number taas lahjem ei tule...


Viited

26.12.11

Nik Sredin «Упырь из Дукоры»

Nik Sredin on üsna algaja kirjanik. Jah, ta on oma jutte avaldanud juba üle kümne aasta, kuid enamjaolt on need ilmunud wõrgus või väiketiraažiliste väljaannetena.


Lühilugu «Упырь из Дукоры» hakkas mul kord wõrgus silma, õigemini hakkas silma kiitus jutule. Ja kui siis jutt mulle ajakirjas ette juhtus, siis ma ka lugesin.


Sisu
Eks pealkirjast saab juba aimu, et tegu on arhailise vampiirilooga. Arhailine on lugu küll – tegevusajaks 1851. aasta ja tegevuskohaks Valgevene kolkamõis, kus miski vereimeja hobuseid ründab ja verest tühjaks imeb.


Kui on koletis, siis tuleb leida mees, kes koletise tapab. Wilnos pidi elama üks mees, kes sellist vereimejat tappa oskab, eks šlahtitš tellibki koletisetapja kohale...


Seosed
Seda juttu lugedes tuli mulle ühtevalu meelde üks romaan kuningas Stahhi ajujahist.

Kui ma aga sain teada, et Nik Sredin on üks Kuningas Stahhi Ordu asutajaliige, siis ma isegi ei imestanud sellise seose üle. Ordu on ellu kutsutud selleks, et julgustada kirjanikke kirjutama rohkem ulmet Valgevene teemadel.


Hinnang
Jutt on kirjutatud hästi, on mahlakas ja autor on ka kodutöö suurepäraselt ära teinud. Arvan, et hoolimata oma Valgevene/Ukraina taustast pidi Nik Sredin siiski omajagu materjale läbi vaatama, sest nõukogude võim on sealkandis hoolega rahvuslikku mälu puhastanud.

Kui vormistus on suurepärane, siis sisu on märksa kehvemal tasemel. Jah, oli vereimeja, oli oskaja kütt, oli manduva šlahta värvikas kirjeldus. Kui aga järgi mõelda, siis oli lihtsalt üks kuningas Stahhi ajujahi laadis müstiline jutt.


Viited

24.12.11

Edward Rager «Crying Willow»

Kui aus olla, siis lugesin ma seda juttu kogemata... raamat oli paks ja jutte sada ning nii need tekstid omavahel segi läksid... autoritel veel sama eesnimi ja...


Sisu
Lühiloo tegevus toimub mingis taimekaitseagentuuris ning lugeja saab jälgida ühte juhtumit ja selel lahendamist.

Keegi esitab politseile kaebuse, et naaberkrundilt kostab piinakarjeid, et mingi puu otsekui nutaks. Politsei kaebusele ei reageeri, vaid suunab selle teatava rahuloluga hoopis taimekaitseagentuurile tegelemiseks.


Seosed
Taimestiku tundeelust on kirjutatud enne ja pärast Edward Rageri ainukese ulmejutu ilmumist ajakirjas «Analog»... on kirjutatud tunduvalt paremini ning paar üsna head tekstinäidet on isegi maakeelde tõlgitud.


Hinnang
Jutt ei ole eriti originaalse ideega ja köitva sisuga – ütleks, et tundlevate taimede süžeele on SF-i terminitega püütud anda mingit uut särtsu.


Kahjuks on tulemus üsna hale: SF on naeruväärne ja huumor küllaltki punnitatud. Korra lugeda ju kõlbas, aga ei midagi enamat.


Viited

23.12.11

Neljakäeline jõuluvana

Ilmselt pole selle blogi lugejate jaoks saladuseks, et ajakirjaulme ja ulmeajakirjad on minu suur kirg. Vähemasti olen ma selle nüüd ja siin välja öelnud...


Ajakiri «Galaxy», ehk täpsemalt «Galaxy Science Fiction» oli eelmise sajandi viiendal ja kuuendal kümnendil kindlasti üks olulisemaid ulemajakirju maailmas, kui isegi mitte see kõige olulisem.


Ajakirjade puhul on oluline ka illustreeriv materjal ning siit tulebki tänase postituse teema: ajakirja «Galaxy» kuulsad jõulukaaned, ehk siis pealkirjas mainitud neljakäeline jõuluvana.


Neljakäelise jõuluvanaga kaasi ilmus kokku kaheksa ja kõik need pildid maalis Ed Emshwiller. (Kui piltidele klõpsata, siis näeb neid ka suuremalt.)


Viited

14.12.11

Maniakkide Tänav «Võõra laip»

Seda juttu on juba nimetatud sotsiaalpornoks... ja mitte seepärast, et peategelaseks on vaesuses virelev prostituut... kuid eks maitseid ja arusaamu ole igasuguseid...


Sisu
Naisterahvas kõnnib läbi öise pargi kodu poole ja satub laibale. Kuna korteriüüriga on probleeme, siis otsustab naine mehe taskud läbi otsida – laibal pole ju rahaga miskit peale hakata. Ootamatult selgub, et laibaks peetu polegi surnud – külm küll, aga liigutab!

Naine ütleb paar krõbedamat sõna ja tahab lahkuda, kuid mees pakub viitsada krooni, et prostituut (jah, see ta on) teda teenindaks. Raha on raha, mõtleb naine ja teeb asja ära.


Seosed
See tekst on Maniakkide Tänava jutu «Ajudega töötajad» algvariant. Tegelikult on need täiesti erinevad jutud, lihtsalt üldidee on sama ja üks on teisest arendatud.


Hinnang
Ma alguses mõtlesin isegi nelja panna, aga nüüd päevajagu tunde hiljem leian, et kuradi kriipiv lugu, et ei lase lahti... ma täitsa mõistan, et miks autor pidi ka selle jutu avaldama, kuigi uus variant oli juba valmis ja isegi auhinna saanud ja avaldamist ootamas. Pealkiri meeldib mulle samuti – kohe kargas kogumiku sisukorrast silma.

Lõpetuseks võiks parafraseerida tuntud luuleridu: kes hoorama loodud, peab hoorama!


Viited

13.12.11

J. J. Metsavana «Masina nõrkus»

Ulmeajakirja «Reaktor» teisest numbrist ma oma blogisse uudist ei teinud... wõrk oli reklaami täis ja mulle tundus, et kui mina kah veel, et siis on juba ilge overkill. Pealegi olin ma veendunud, et hakkan kohe seal ilmunud jutte lugema ja arvustama...


Sisu
On miski Tont (loe: tehisaju), kes on mures, et miks Insener pole tulnud oma masinaid üle vaatama... et Insener pole ju kunagi hilinenud... eks masinmõistus otsib probleemile lahendust ja omal kombel leiabki selle...


Seosed
Jutt on algselt kirjutatud Ulmejutulabori jaoks (teema «Impeeriumi õhtud»), aga ma ei viitsinud hakata võrdlema, et kui palju (ja kas) erineb see algne versioon ajakirjas ilmunust.


Hinnang
Erilist lugemiselamust mulle see tekst ei pakkunud, sest taolised heietused pole just mu lemmiklood. Objektiivselt võttes ma tunnistan, et tegu on (eriti algaja kohta) hästi väljapeetud meeleolupiltide jadaga ning siit tuleb ka hinne.

Üks tehniline detail mind häiris, aga selle kallal irisemine oleks sama, kui hakata Marsi kroonikaid hard SF'i mõõdupuuga mõõtma – normaalne inimene seda lihtsalt ei tee!


Viited

12.12.11

Maniakkide Tänav «Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?»

Huvitav, et kas mulle ainult tundub, aga sageli on hästi lühikesed jutud väga pika pealkirjaga... või siis jääb väga lühikeste lugude puhul see pikk pealkiri hästi silma.


Sisu
On üks mees, kes igal ööl piinab ühte naist... ainult, et see naine on surnud... kuid see pole puänt, see on alles algus...


Seosed
Autor kirjutab kogumiku «Euromant» eessõnas, et jutu kirjutamise ajendiks sai Becki laul «Loser».


Hinnang
Sedavõrd lühikese teksti puhul sõltub hinne suuresti lugeja isikust ja lugemise hetkest.

Mulle lühijutud ja kõikvõimalikud laastud meeldivad, sest minu elu on selleks liialt lühike, et lugeda köidete kaupa miskit suvalist sõnavahtu.

Ma lugesin seda juttu eile öösel poole nelja paiku... uni hakkas juba silma ronima ning ma teadsin, et ma isegi viite lehekülge vastu ei pea... õnneks oli kogumik «Euromant» mul voodi ees ja kaheleheküljeline jutt sealt oli just see sobiv kogus teksti.

Meeldis, aga see oluline kolksatus, mis lubaks kõige kõrgema hinde anda, jäi ära.


Viited

8.12.11

Petr Plaček «Setkání s Marií»

Petr Plaček on viimasel paaril-kolmel aastal avaldanud umbes kümme ulmejuttu. Enamus neist on ilmunud jutuvõistluste kogumikes, aga paar-kolm on ilmunud Tšehhi juhtivates ulmeajakirjades. Ilmselt noor ja algaja autor... «ilmselt» seetõttu, et ma ei tea mehe sünniaastat.


Sisu
Ondřej ja Tereza on salaja hiilinud suletud katakombidesse, et otsida üles oma vanemad. Ondřej on 16-aastane musklimägi ja näeb märksa vanem välja... Tereza on noorem, aga tal on vennast rohkem emotsioone ja ajusid. Katakombid on suletud, sest maa-all elavad mingid mutandid.


Seosed
«Kohtumine Marie'ga» on postapokalüptiline ulme – žanr, millele endiste sotsmaade kirjanikud juba mitu aastakümmet rohket ja sageli ka tuumakat täiendust on andnud.


Hinnang
Kõige lihtsam oleks juttu hinnata läbi viie eituse. Oli halb jutt? Ei olnud. Oli jutu lugemine elamus? Ei. Pakkus jutt üllatusi? Mitte eriti. Oli jutu lugemine vajalik? Ei olnud. Kas kahetsed lugemist? Ei kahetse.


Viited

7.12.11

Norman Spinrad «The Music of the Sphere»

Vaatasin ajakirja «Asimov's Science Fiction» juulinumbri sisukorda ja leidsin sealt Norman Spinradi nime. Omajagu kuulus autor, keda isegi Eestis on üsna rohkelt tõlgitud ning tekkiski huvi, et mida Spinrad siis nüüd kirjutab?


Sisu
Jutt jookseb kahes plaanis: on Mario Roca nimeline muusik, kes eksperimenteerib uute kõladega ning on vaalaliste uurija Caroline Koch. Jutus praktiliselt puudub tegevus ning kogu lugu esitatakse pigem miskite mõtteuitudena.

Jutu jooksul viib elu Roca ja Kochi kokku ning muusik esitab vaalalistele oma uue helitöö...


Seosed
Saatetekst ajakirjas väitis, et jutu inspiratsiooniallikaks on Norman Spinradi kogemus miski bändi n-ö lauljana (st ta tegi häält ja seda töödeldi masinatega korralikuks vokaaliks), aga samuti kirjaniku pikaajaline huvi vaalaliste vastu.


Hinnang
Ütleks, et juttu kui sellist polnud... olid mingid mõtted, mida oleks arukam olnud esseena vormistada. Kui Spinrad oleks need mõtted aga essee pähe avaldanud, siis võinuks teda pidada tavaliseks lööbakil katusega puukallistajaks. Tüütu ja üsna jäle lugemiskogemus.


Viited

2.12.11

Jaroslav Petr «Achillovy svaly»

Tšehhi ulmes on tegelikult kaks erinevat autorit nimega Jaroslav Petr: pseudonüüm, mille all ilmus 1982. aastal üks ulmeromaan ning autor, kelle üks esimesi jutte oli «Achillovy svaly».

See kolmeleheküljeline tekst ilmus 1984. aastal raamatus «Stalo se zítra: Antologie české a slovenské science fiction» ning on tõenäoliselt autori esimene kommertslikel alustel ilmunud tekst.


Sisu
Lühijutu esimene pool kirjeldab profist jalgratturi Georg Zikowski pingelist võistlust ja võitu. Loo teises pooles tuleb mängu ka Georgi kaksikvend Franz ning lugejale näidatakse tuleviku tippspordi ebainimlikkust.


Seosed
Kuigi tegu autori ühe esimese tekstiga, on see kindlasti ta kõige tuntum ja tõlgitum. Esmatrükk kuulsas antoloogias ja tõlked saksa (Achillesmuskeln), poola (Ścięgno Achillesa) ja vene (Ахиллесовы мышцы) keelde.


Hinnang
Neli trükki neljas keeles ja hindeks paneksin ma samuti nelja... võibolla mõtleks isegi kolmest, aga jutt jäi esimese lugemisega kohe meelde ning tundub, et on jäänud ka teistele meelde, sest olen kohanud viiteid sellele tekstile ikka üsna kummalistes kohtades.


Samas, eks ta üks ühe-idee-jutt ole. Aga ladusalt ja samas üsna lihtsakoeliselt kirja pandud... et loed läbi, ühmad midagi omaette... ja kahjuks ei unusta (seda, kuidas üks vend teisele oma lihased annab ning selle tulemusena nad mõlemad ratastoolides on)...


Viited