KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



29.11.11

Szymun Wroczek «Ипотека»

Pean tunnistama, et ma tükk aega mõtlesin, et kuidas see pseudonüüm peaks eesti keeles kõlama? Jah, ka mina olen näinud seda filmi, mis antud mehele sügava mulje jättis, aga kuna see pseudonüüm on väänatud variant filmi peategelase nimest..?

Õnneks ilmus just mehe üks romaan poola keeles ja poolakate nimekuju tundus mullegi kõikse õigem... (kindlasti normaalsem kui sakslaste oma...) et siis nüüd ja edaspidi – Szymun Wroczek.


Sisu
On keegi Varlam, kelle naisel oli vähk. Arstid arvasid, et ravida pole mõtet, et Manja üle kahe kuu välja ei vea. Ei jäänudki Varlamil muud üle, kui külastada maaklereid...

Maaklerid oskavad sedasorti probleeme lahendada, aga tasuda tuleb neile oma verega. Tasu sõltub asjaoludest, et kas kümme või kakskümmend või hoopis kakssada liitrit. Pidage! Inimeses pole ju nii palju verd? Pole hullu, maakler vormistab hüpoteegi ning muudkui maksad vastavalt lepingus kirjapandud graafikule.


Seosed
See üsna lühike jutt ilmus tänavu kõigepealt avaloona Jakuutias trükivalgust näinud antoloogias «Зомби в Якутске» ning veelkord juulis Szymun Wroczeki teises autorikogus «Танго железного сердца».

Autorikoguga on asjad selged, aga miks sellises antoloogias? Ilmselt on muidki põhjuseid, aga peamiseks on vast, et raamatu üks koostajaid Vitali Obedin on teinekord ka Szymun Wroczeki kaasautor.


Hinnang
Tegu on üsna lihtsa looga... et mis oleks, kui miskid vereimejatest ebasurnud poleks romantilised, logelevad ja nautlevad aristokraadid... vaid oleks pigem asised ülikondades maaklerid..? Idee on leidlik, aga hinne tuleb eelkõige teostuse eest.

Kolmel-viiel leheküljel (olenevalt raamatust) on loodud nappide vahenditega lummav ja usutav maailm. Meeldivalt palju jääb ka n-ö kaadri taha. Lahtiseks jääb ka see, et kust need maaklerid tulid ja kes nad üldse on? Vampiirid, mingid kannibalid, konkureeriv varitsivilisatsioon, zombid – autor ühest vastust ei anna ning sellise teksti puhul pole seda vajagi. Küll aga puistab Szymun Wroczek ilmselge mõnuga oma teksti veriseid ja rammusaid ja vägagi füüsilisi kirjeldusi. Mulle meeldib, aga nõrga seedimisega kaunishingedele ei soovita.


Viited

23.11.11

Stanisław Lemi esimese raamatu juubel

Google väidab, et 60 aastat tagasi ilmus Stanisław Lemi esimene raamat. Kuupäeva asjus ma kindel pole, aga tõsi see on, et 1951. aastal ilmus romaan «Astronauci» ning seda peetakse Stanisław Lemi esimeseks raamatuks.


Igatahes tähistab Google täna seda juubelit interaktiivse animatsiooniga, mis tehtud Daniel Mrózi illustratsioonide põhjal. Daniel Mróz oli geniaalne Poola raamatukunstnik, keda kõige rohkem seostatakse just Stanisław Lemi teostega.


Kuna Daniel Mróz seda astronautide romaani illustreerinud pole, siis kasutas Google jutukogu «Cyberiada» (1965) pilte, mis peaksid vist olema antud kunstniku kõige kuulsamad.


Viited

12.11.11

Maniakkide Tänav «Euromant»

Tavainimestel on kõiksugu rumalaid arusaamu sellest, kuidas kirjanikud kogu aeg elust maha kirjutavad. Huvitav, kuidas ulmekirjanikud seda tegema peaks?

Samas, eks ümbritsev mõjutab iga loojat, nii ka Maniakkide Tänavat, kelle üks arstilkäik saigi ta jutu «Euromant» algtõukeks.


Sisu
Miski tüüp läheb arsti juurde, sest miski kontakt tal logiseb ja põletik kah juba sees. Arst soovitab operatsiooni, aga järjekorrad on pikad ning nii tulebki tüübil ise end opereerida. Eks jutu arenedes selgub ka, et kuidas see kontakt logisema sai ja mis üldse toimus jne.


Seosed
Kui ma esimest korda kuulsin pealkirja «Euromant», siis arvasin, et Maniakkide Tänav trööpab kirjanduslikult oma wõrgunime Mant. Raamatu eessõnas viitab autor hoopistükkis William Gibsonile. Lugemisjärgselt võib öelda, et oli nii ühte kui ka teist.


Hinnang
Jutt on üks mõnusalt muhe ja parasjagu hoogne küberpunklugu eurokolkast nimega Eesti. Pisut süüdimatu, aga lõdva randmega kirja pandud ning kogumiku avalooks enam kui suurepärane.


Viited

5.11.11

Sarah Langan «The Man Inside Black Betty: Is Nicholas Wellington the World's Best Last Hope?»

Sageli küsitakse mu käest, et miks ma selle ja tolle tundmatu autori juttu lugesin ning enamjaolt ma taolistele pärimistele arukat vastust anda ei suuda. Käesoleva Sarah Langani jutuga on aga vastus lihtne – lugemishuvi tekitas David Hardy tehtud kaanepilt «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta septembri/oktoobrinumbrile.


Sisu
14. septembril 2012 märkas üks kalur Ameerika kirderannikul, et pilvitus taevas on mingi tume vari. Mees saatis seepeale kohe Twitterisse ühe säutsu ning paar päeva hiljem korjas asja üles ka ajakirjandus. Nähtus sai igasugu hüüdnimesid, aga NY Posti pandud Black Betty jäi püsima. Tegu oli Maa taevas avanenud pisemat sorti musta auguga.

Jutu tegevus toimub 2016. aastal ning jutt keskendub andekale iseõppijale Nicholas Wellingtonile, kes sedasorti mustade aukude ilmumist juba 2009. aastal ennustas. Nicholas Wellington peaks siis olema ka see mees, kes antud probleemile lahenduse leiab ja inimkonna päästab.


Seosed
Sarah Langan on auhinnatud USA õuduskirjanik, kes nüüd proovis kätt ka teadusliku fantastikaga. Ajakirja sisukorras on jutul vaid üks autor – Sarah Langan, kuid ajakirjas endas on jutu pealkirja all kirjas «Story by Saurub Ramesh, with research by Sarah Langan» ... mis siiski vaid osa mängust, millega püütakse tekstile veelgi dokumentaalsemat ilmet anda.


Hinnang
Eks hinne näitab, et vaimustuses ma sellest tekstist ei ole. Peamine miinus, et sedavõrd intrigeerivat juttu on väga igav lugeda. Ka on autor teksti reostanud sotsiaalse hala ja muu taolise ning teksti seisukohalt ebavajaliku kraamiga. Ajuti jääbki mulje, et odava telefilmi käsikiri on jutuks vormistatud. Eks seegi ole ajastu märk: dekoratsioonid on vägevad, sisu piinlik.

Samas ei välista ma võimalust, et see jutt jõuab isegi mõnda aasta parimate lugude antoloogiasse või mõne auhinna nominatsiooni... loodan, et nii siiski ei juhtu.


Viited

1.11.11

Tüütud telesarjad

Käesoleva postituse põhjuseks on tahtmine seletada. Seletada endale ja teistele, et miks ma mingeid telesarju otsekui vastumeelselt vaatan.


Kõige paremini aitas mul seda küsimusterägastikku lahti harutada sari «Troonide mäng» (Game of Thrones, 2011–) ning seetõttu on seda alljärgnevalt ehk ka enim näiteks toodud. Samas, olgu kohe öeldud, pean ma seda üheks tugevamaks telesarjaks üldse.


Kõige vastumeelsemaks teeb «Troonide mängu» vaatamise vast see, et lugu liigub aeglaselt edasi ja iga seeria lõpp on eikusagil... st vaatan ja lõpp tuleb suvalises kohas ja ilma mingi finaalita. Ma saan aru, et telesari ja järgneb ja puha, aga mingi põhjus võiks ju olla, et ma just seda osa vaatama peaksin. Praegu on just nii, et esimene hooaeg on valmis tehtud ja siis suvalisteks juppideks lõigatud – või vähemasti selline mulje mulle jääb.


Kohutavalt tüütud on ka «Troonide mängu» algustiitrid. Tunnistan ausalt, et mul on neist hammasratastest juba kõrini. Jah, ma saan aru, et ilus ja puha, aga tüütu on ikkagi. Tegijad ilmselt pingutasid, et teha kõige paremad algustiitrid maailmas ning eraldiseisva kunstiteosena need kindlasti ka õnnestusid, aga kolmandal vaatamisel need juba tüütavad. Ikkagi on kõige paremad algustiitrid sarjal «Carnivàle» (2003–2005) – neid kannatas vaadata kaks hooaega järjest ning oleks veel vaadanud, kui sari jätkunud oleks. «Troonide mängu» omad meenutavad mulle mingit arvutimängu... ning ka see on miinuseks.



Väga tüütu on ka lõputu palja inimkeha näitamine «Troonide mängus». Jah, juba telesari «Puhas veri» (True Blood, 2008–) hiilgas sellega omajagu, aga seal oli see veel mõneti põhjendatav ning seksi tõttu ei jäänud seal ka olulised asjad näitamata. «Troonide mängus» aga on need paljad naisekehad ja põrutamisstseenid üsna tühi visuaalia, sest mina küll neis enamjaolt mingit sügavamat mõtet ei näe... noh, et selle ekraaniaja võinuks kulutada olulisemate asjade näitamiseks. Pealegi, kui minna juba värvikaks ja tõeliselt täiskasvanulikuks, siis kas on mõtet kaamerat häbelikult vägivallast kõrvale keerata – näitaks ikka veristamist kah kenasti suures plaanis. Kui juba, siis juba!


Plaanisin küll ka teistest sarjadest kirjutada, aga aeg saab otsa ning seetõttu jääb näiteks käsitlemata sari «Elavad surnud» (The Walking Dead, 2010–), kus osade lõpetatus on kaldunud teise äärmusesse ning erinevalt «Troonide mängust» on seal iga osa otsekui arvutimängu level, et teed läbi ja siis saad edasi. Tundub, et tegijad on ise ka sarja sellest puudusest aru saanud ning teises hooajas otsitakse juba kolmas osa järjest miskit kadunud plikatirtsu... iseküsimus, et kas nüüd teise äärmusesse ei mindud?


Äh, mölisen, mis ma mölisen, aga kõik need eelpoolmainitud sarjad on head. Inimene aga juba on selline, kes tahab, et hea oleks veel parem...


Viited