KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



29.6.11

Maikuu parim arvustus

Ilmselt pole Eestis ulmelugejat, kes ei teaks Ulmekirjanduse BAASi olemasolust, kuigi päris kindel ma selles siiski pole.


Tegu siis wõrgukohaga, kus iga registreerunud ulmehuviline saab n-ö arvustada enda poolt loetud ulmekaid. Kirjutasin «n-ö arvustada» just seetõttu, et BAASi kontekstis tuleks mõistet «arvustus» kasutada tunduvalt laiemas võtmes, kui näiteks akadeemilises kirjandusteaduses... BAASis võib arvustuseks olla ka kõigest paar lauset muljeid.

BAASi arvustajad määravad ka Ulmekirjanduse BAASi kuu arvustajat, ehk siis eelmise kuu võitja määrab järgmise kuu oma. Kuna aprillikuu parim oli minu arvustus John Brunneri romaanile «Into the Slave Nebula», siis maikuu parim on taaskord minu määrata.

Alljärgnevalt siis võimalikest kandidaatidest maikuu parima arvustuse tiitlile.

Üks arvustus, mis oli kindlasti üks kuu parimaid, on Raul Sulbi arvustus Pierre Péveli romaanile «Kardinali Mõõgad» (Les Lames du Cardinal, 2007, ek 2011). Heaks tooniks aga ei peeta kuu arvustaja tiitli tagasi põrgatamist eelmise kuu parimale ning kuna just Raul Sulbi mulle seekordse tiitli andis, siis...

Teine arvustus, millele oleks tahtnud tiitlit anda, on Rauxi arvustus Andreas Eschbachi koostatud antoloogiale «Eine Trillion Euro: Europäische Science Fiction-Stories» (2004). Tegu on huvitava raamatuga, kuigi umbes poolte tekstide lugemise järel väidaks, et koostamise idee on huvitavam ja autorite nimed on kõvemad, kui tekstid ise. Rauxi arvustus on huvitav ja kindlasti isegi ka minu silmaringi avardav, aga kuna ta polnud maikuu lõpuks kõiki jutte sellest raamatust arvustanud, siis jääb tiitel talle andmata.

Jah, kindlasti võib pidada minu nõuet kõikide juttude arvustamise koha pealt mõttetuks tähenärimiseks, aga kuna arvustajat määran mina, siis minu kiiksud on kah määravad. Pealegi, kasutan ma BAASi teinekord mäluvärskenduseks ning siis on ilgelt tüütu mõne jutu arvustusi erinevate kogumike ja antoloogiate arvustuste seast otsida.

Ilmselt pole siinse blogi lugejatele enam ammu saladuseks, et ma eelistan jutte romaanidele ning kuigi tundub, et BAAS elab praegu märksa rahulikumat elu, kui oma eksistentsi algusaegadel, ei tahaks ma siiski kaevelda tuumakate arvustuste puudumise asjus. Häid arvustusi oli kindlasti rohkem, kui siinmainitud kuus...

Kui üldse viriseda, siis vaid selle üle, et jutuarvustused on endiselt vaeslapse rollis. Ainukesed tõsiselt kaalumisele tulnud jutuarvustused pärinesid pea eranditult Silver Säralt, kuid kõige reaalsemaks kandidaadiks sai siiski sama mehe arvustus Kim Newmani libaromaanile «Seven Stars» (2000). Tegelikult on see «romaan» siiski pigem jutukogu, mis algselt ilmuski eraldi ühikutena Stephen Jonesi koostatud antoloogias «Dark Detectives: Adventures of the Supernatural Sleuths» (1999) ning mille vaimuvaese pealkirjaga vene väljaandes «Мистика» Silver Sära seda ka luges.

Ma ei oskagi päris täpselt öelda, et miks, aga kolmanda koha asjus mul kõhklusi polnud: Maniakkide Tänav ja tema arvustus John Ajvide Lindqvisti romaanile «Lase sisse see õige» (Låt den rätte komma in, 2004, ek 2010).

Tegu pole just mu lemmikteosega, aga Maniakkide Tänava arvustust sellele teosele oli huvitav lugeda mitmel põhjusel: esiteks muidugi, et kohalik õuduskirjanik arvustab välismaist ja märksa kuulsamat... teiseks aga seetõttu, et arvustus ise oli hea ja mõnusalt konkreetne. Loomulikult ei saa märkimata jätta ka minu nõrkust ulme vastu, mis pärineb väljastpoolt inglisekeelset kultuuriruumi... kuigi, eks eesti keeles ilmus see romaan ikkagi vaid seetõttu, et oli ilmunud inglise keeles ja et USAs tehti film.

Maikuu parima arvustuse määramine oli mulle paras peavalu ning pärast pikki kõhklusi andsin ma teise koha Musta Kassi arvustusele Lev Grossmani romaanile «The Magicians» (2009).

Arvustuse kiituseks tuleb öelda, et see hakkas mulle kohe silma ja jäi meelde. Loomulikult ka intrigeeris ja ma usun, et ma kunagi ma loen seda romaani. Miinuseks vast see, et kurvad kogemused on näidanud, et minu ja Musta Kassi arusaam heast fantasyst ei pruugi kattuda. Et on negatiivseid kogemusi olnud, samas on olnud ka positiivseid... elame-näeme.

Ja lõpuks siis 2011. aasta maikuu parim arvustaja Ulmekirjanduse BAASis!

Pärast poolt päeva kõhklusi sai selle Lauri Lukas oma arvustusega Mark Hodderi romaanile «The Strange Affair of Spring Heeled Jack» (2010).

Tunnistan ausalt, et kõhklusi oli, sest aurupunk kui meetod on tänapäeval moes ja ilmselgelt ka seetõttu juba omajagu üleekspluateeritud. Mulle aga meeldib kui autor paneb oma teoses kokku asju, mis kokku sobida ei tohiks ning aurupunk ju suuresti sellega tegelebki. Samas jäi mulle arvustusest mulje, et see romaan võiks mulle meeldida küll...

Minu poolt õnnitlused Lauri Lukasele ja samuti ka tänusõnad selle eest, et nüüd ma tean veel üht huvitavat uut autorit ja tema romaani!

Järelmärkusena mainiks, et kuna ma olen alati raskustes, kui ma pean valima mingit ainukest ja parimat, et just seetõttu sai see blogipostitus sedavõrd pikk. Ka püüdsin ma võimaluse korral leida just need õiged kaanepildid, ehk siis väljaanded, mida arvustajad ilmselt lugesid. Kas kõik kaanepildid ka õiged said, seda teavad muidugi vaid arvustajad ise..?


Viited

24.6.11

Banguolis Balaševičius «Dešimt tūkstančių Einšteinų»

1979. aastal avaldas leedulane Banguolis Balaševičius kaheksast jutust koosneva ulmekogu «Žemiškos istorijos» ja 1982. aastal ilmus eesti keeles selle raamatu põhjal koostatud kolmejutuline valik «Kümme tuhat Einsteini».

Isegi leedu keelt mitteoskav inimene peaks juba taipama, et jutt «Dešimt tūkstančių Einšteinų» on Banguolis Balaševičiuse eestikeelse valikkogu nimilugu. Minu (võibolla mitte nii täielikel andmetel) pole seda juttu ei leedu keeles ega ka tõlgetena rohkem avaldatud.


Sisu
Loo tegevuspaik on konkreetselt täpsustamata, aga aimata võib, et tegevus toimub kapitalistlikus riigis ja ilmselt Ameerika Ühendriikides. Doktor Largo on leiutanud meetodi kuidas modelleerida elusolendit... tõsi, esialgu on ta meetod üsna tundmatu ning katseid on tehtud eelkõige vähemate loomade peal.

Ühel päeval võtab doktor Largoga ühendust härra Milker, üks rikas ja mõjuvõimas mees. Härra Milker on võtnud plaani omale järglase soetamise, aga kuna ühe ta kompanjoni poeg just hiljuti n-ö ära pööras ja oma miljonäristaatust vihkama hakkas, siis tahaks härra Milker kindel olla, et tema pojast ikka tõeline Milker saaks. Doktor Largo tööks oleks modelleerida Milkeri täisealiseks saanud poeg, et siis koopia (loe: klooni) pealt härra vaatab, et kas ta pojast saaks ikka asja.


Seosed
Enne kui selle jutu tõlge eesti keeles raamatukaante vahel ilmus... enne seda loeti teksti Tõnu Aava poolt ette ka Eesti Raadio järjejutuna.


Hinnang
Ma mõtlesin pärast tänast ülelugemist, et panen jutule nelja, siis vaatasin, et olen BAASis kunagi ammu viie pannud. Mõtlesin veel ja panin ka siin viie.

Nelja oleks pannud just teatava klišeeliku kapitalistliku ühiskonna kriitika pärast. Samas mõtlesin ma pisut sellele ja leidsin, et eks see elu ise ka üks suur klišee ole, et enamus inimesi käitubki ju tüüpiliste klišeedena. Ja siis mõtlesin, et millistele tekstidele ma neljasid olen ladunud ja kui see jutt saaks nelja, et siis mingid tekstid peaks miinusega hindeid saama. Otsustavaks sai aga tõsiasi, et lugesin juttu üle raugematu huviga ning lugemisprotsess ise oli mõnus ja rahuldustpakkuv.


Viited

23.6.11

Tähesõdade turismiplakatid

Vihmane ja tormine ilm on mul lubanud taaskord rohkem arvuti taga istuda... sedavõrd, et olen täna isegi paar tundi wõrgus suvaliselt ringi traalinud ja kõiksugu vahvaid ja harivaid ulmeasju leidnud.


Näiteks needsamad Tähesõdade (Star Wars) maailma teemalised turismiplakatid ühest taanikeelsest blogist.


Tõstsin sealt kaks oma blogisse näidiseks ning allolevalt viitelt leiab ülejäänud. Sedasama blogi tasub ka muidu vaadata... eriti neil, keda huvitab lennundus, kosmonautika, tehnikajaburused jne.


Viited

20.6.11

Krabi (1976)

Ma ei väida, et ma tean ulmest kõike, aga tuleb tunnistada, et erilisi üllatusi (eriti vanem) ulme mulle ka ei paku... et kui polegi lugenud/näinud, siis (kasvõi poole kõrvaga) kuulnud ikka olen. Lühianimatsioon «Krabi» (1976) oli mulle küll üllatuseks ning veel paar tundi tagasi polnud mul aimugi, et selline film olemas on.


Sisu
Üks professor ja üks sõjaväelane viiakse ühele saarele, kus nad peaksid välitingimustes katsetama professori loodud tehiskrabi.


Professor ehitas selle krabi kui diversioonirelva, mis peaks tungima vaenlase territooriumile ja sealolevast metallist siis endasuguseid ehitama hakkama ning otse loomulikult suutis krabi vastavalt vajadusele ka oma konstruktsiooni muuta...


Seosed
Václav Mergli animatsiooni käsikiri põhineb Anatoli Dneprovi klassikalisel lühilool «Krabisaar» (Крабы идут по острову, 1958, ek 1976).


Ma teadsin, et kunagisel Lääne-Saksamaal on sellest jutust telefilm tehtud, aga et ka tšehhid-slovakid sama teksti põhjal midagi teinud on..?


Hinnang
Tegu on küllaltki tekstitruu ekraniseeringuga, aga kuna jutt on omas vormis löövam kui film omas, siis üle nelja ei tahaks hindeks panna.



Samas, tulemus on mõnus ning kuna tegu on tekstivaba filmiga, siis ei tohiks ka keelebarjäär kellegile takistuseks saada. Vähemasti üks kord (kasvõi sinutorust) tasub vaadata küll!


Viited

16.6.11

Antonio Bellomi «Mistero infinito»

Peaksin alustama vast selgitusest, et Antonio Bellomi juttu «Ääretu mõistatus» hakkasin ma antoloogiast «Nekromanteion» (2011) esimesena lugema just seetõttu, et selle autor oli minu jaoks raamatu ainus tundmatu nimi.


Sisu
Ühe kosmoselaeva kaplan taotleb paavstilt audientsi. Kaplan mingeid seletusi ei anna, aga antud juhul viib visadus sihile ja jutt algabki sellest hetkest, mil kaplan Vatikanis paavsti kabineti ukse taga istub.

Kaplani kosmoselaev kohtus kosmose sügavustes munakujulise objektiga, mille ainsaks lastiks oli üks laegas... ja just sedasama laegast kaplan paavstile näidata tahabki.


Seosed
Jutt «Mistero infinito» ilmus esmakordselt 2009. aasta märtsis ja ilmus Itaalia ulmeajakirja «Urania» 1544. numbris. Füüsiliselt on «Urania» siiski raamatusari ning ajakirjaks teeb seda eelkõige kirjastaja soov, range perioodilisus ja see, et igas köites on lisaks põhiteosele ka muid tekste teistelt autoritelt. 1544. köite põhiteos oli Dario Tonani romaan «L'algoritmo bianco», millele lisaks olid siis veel sama autori samas maailmas toimuv jutt, Antonio Bellomi ja Elisabetta Vernieri lühijutud ning veerandsada lehekülge mitteilukirjanduslikke tekste.


Hinnang
Panin küll nelja, aga see neli pole just kõikse tugavamat sorti. Miks?

Miinuseks, et tekst on üsna kuiv ideesekelett. Kirjanikul sähvatas lahe mõte, ta pani selle kähku kirja ja arvas, et jutuks sellest piisab.

Plussiks, et tekst on hästi kirja pandud, on intrigeeriv ja omab ka puänti.

Isiklikult minule oleks meeldinud, kui jutu tegevust oleks näidatud mõne vähemolulise tegelase silme läbi ning siis poleks ehk ka häirinud see n-ö äravajuv lõpp. Ma saan aru, et autor tahtis miskipärast just nii seda teha, aga tulemus oli minu jaoks pigem pettumustvalmistav. Kolmest päästis see, et isegi taolisel nörritaval kujul antud tekst mulle ikkagi meeldis.


Viited

11.6.11

Ilmus «Nekromanteion»

Suur rõõm on teatada, et on ilmunud kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat – Euroopa ulmejuttude antoloogia «Nekromanteion».


Täpsemalt siis 12 ilukirjanduslikku teksti, ehk neli juttu saksa autoritelt, kuus juttu viielt itaalia autorilt ning üks jutt ja üks lühiromaan soome autoritelt. Eesti lugejale on need kõik enamvähem tundmatud nimed... kui mõni erand ehk välja arvata. Kirjastuse Skarabeus vahendusel on varem maakeeles ilmunud mõlemad soomlased Johanna Sinisalo ja Petri Salin ning ammusemal ajal on Eesti ajalehed avaldanud ka kaks Herbert W. Franke ulmejuttu ja ühe Lino Aldani humoristliku ulmeloo.

Tunnistan, et kuigi ma olen vähemasti lugenud paarisada saksa ulmeteksti ja vähemasti sadakonda itaalia oma, on ka mul enam kui kolmveerand selle antoloogia tekstidest lugemata. Samas vaadates autorite nimesid ja juttude pealkirju, siis võib öelda, et suured nimed ja kuulsad tekstid.

Raamat sisaldab ka koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi ülevaated saksa ja itaalia ulmest ning Kaia Otstaki suurepärased illustratsioonid. Antoloogia sisukorra ja muud saatelugemist leiab kirjastuse uuelt kodulehelt ja samuti Ulmekirjanduse BAASist, kus mõned kogumiku jutud juba varasemalt ka arvustamist on leidnud.


Viited