KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



21.2.11

Ingar Knudtsen «Tunnelen»

Ingar Knudtsen, kes varasemalt avaldas omi tekste nime Ingar Knudtsen jr. all, on hinnatud ja auhinnatud Norra ulmekirjanik. Kas just kõige olulisem, aga sealmail kindlasti üks tähtsamaid. 1975. aastal ilmus mehe esimene raamat, jutukogu «Dimensjon S».

Raamatu paksuseks oli 140 lk ning sisaldas see 28 lühikest ja väga lühikest ulmejuttu. «Tunnelen» on üks selle kogumiku lugudest.


Sisu
Pere sõidab autoga, sisenevad tunnelisse... ja kummaline küll, tunnel on täitsa tühi, ühtegi autot vastu ei tule ning mingil hetkel jõuab autosolijatele pärale teadmine, et tee läheb ainult allamäge. Keeratakse auto ringi, aga tee läheb ikka ainult allamäge...


Seosed
Autor ise on kommenteerinud, et «Tunnelen» on tekst, mis talle kõige rohkem tagasisidet on toonud. Mis pole ka üllatav, sest Norras ju tunneleid jagub. Ingar Knudtseni sõnul on see jutt on ilmunud ka koolilugemikus ning mingis teede ja maanteede ajakirjas.


Hinnang
Eks sedasorti laastu puhul on olulised eelkõige kaks asja: kirjutaja oskused ja lugeja vastuvõtt. Ingar Knudtsen oskab küll ning minul tekitavad kõiksugu tunnelid ja koopad kah ebamugavust, kui mitte enamat...


Viited

3.2.11

Andrija Lavrek «Nemačka 1942.»

Andrija Lavrek on serbia kirjanik ja tõlkija, kelle tekst «Nemačka 1942.» võitis parima kodumaise jutuna Serbia kõige olulisema ulmeauhinna Lazar Komarčić.

Auhind on saanud nime serbia kirjanduse klassiku ja esimese serbia ulmeromaani autori Lazar Komarčići (1839–1909) järgi ning seda annab välja kirjaniku nime kandev ulmeklubi.

Jutt «Nemačka 1942.» (kirillitsas «Немачка 1942.») ilmus esmakordselt 1984. aasta jaanuaris, ajakirja «Sirius» 91. numbris.


Sisu
Nagu jutu pealkiri viitab, toimub tegevus 1942. aasta Saksamaal. Algab lugu pisut loiult, kirjeldades minategelase probleeme unega ja koera, kelle haukumine need probleemid on põhjustanud. Minategelane näikse intelligentne inimene olevat, kuid uni on püha ning nii leiabki minategelane end järgmisel hommikul juttu tegemast parun Mogeliga ja ääri-veeri kurtmast, et paruni koer ei lase tal magada. Parun Mogel osutub aga väga mõistvaks inimeseks ning pakub seda koera minategelasele, et las ta siis ise kantseldab...

Otsekui tutvuse jätkuks saadab parun Mogel paar päeva hiljem minategelasele auto järele ja kutsub mehe omale külla. Parun asub üsna otsekoheselt asja kallale ja tunnistab, et kutsus mehe kindla eesmärgiga... et teab, et millega mees on tegelenud ja et parunil on ka selline aparaat ja parun vajab mehe abi.

Selle aparaadiga saab võtta ühendust maailma erinevate variantide vahel ning parun on leidnud haruldase, kuid talle meeldiva variandi. Sellise, kus Hitlerile 1938. aastal atendaati ei tehtud ja kus natsid on veel isegi 1942. aastal võimul.


Seosed
Alternatiivajalugu, mis muud!


Hinnang
Kui ma oleks seda juttu saanud lugeda umbes ilmumisajal või kasvõi pooltosinat aastat hiljem, siis oleks kindlasti maksimumhinde pannud. Endises Nõukogude Liidus aga selline võimalus puudus, sest omaaegne Jugoslaavia polnud just nõukariigi suurim sõber.

Tänapäeval on selle teksti võlu eelkõige üsna hästi timmitud tehnikas. Autor kasutab julgelt pooltoone ja varjundeid, ei lobise kohe kõike välja ning isegi tehnoloogiline mumbo-jumbo on päris omanäoline. Miinuseks aga teatav hüplikkus jutu erinevate osade vahel. Kokku saab hindeks üsna tugeva nelja ja kindlasti loen ma Andrija Lavreki kirjutatud ulmet veel.


Viited

1.2.11

David A. Simons «Dr. Skenner's Special Animals»

Kuna ma olen viimasel ajal paljude nimekate autorite tekstides pettunud, siis eneselegi ootamatult olen lugenud üsna palju algajaid ja tundmatuid autoreid... et säiliks mingi tasakaal jne.

Ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2010. aasta märtsinumbris ilmunud David A. Simonsi lühijutt «Dr. Skenner's Special Animals» on suure tõenäosusega esimene antud autori paberil ilmunud ulmetekst.


Sisu
Pealkirjas mainitud dr Skenner on loomaarst, kes tahaks eelkõige hobuseid ravida, aga miskipärast tuuakse talle pidevalt ravimiseks igasugu erilisi loomi.

Kloonimine on saanud kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele ning kehvade bioloogia-alaste teadmistega tegelased siis muudkui solberdavad kõikvõimaliku geneetilise materjaliga ning loovad näkineide, ükssarvikuid, minotaurusi, kentaure ja teisi erilisi loomi.

Jutt saab alguse päeval, mil doktor Skennerile tuuakse ravile tuldsülgav draakon. Punakaeltest kloonijad olid võtnud aluseks koera geenid ja siis sinna muu vajaliku juurde toppinud. Kõik näeb uhke välja, aga isehakanud loojad ei mõelnud selle peale, et draakoni suuõõs ja silmad võiks kah tulekindlad olla. Ja nii ulubki vaene loom pärast iga tulesülgamist valust...


Usinale kloonimisele on muidugi olemas ka vastased: tõrvikutega matsid ning miski riiklik organisatsioon. Just seetõttu on ka doktor Skenner sunnitud oma kliinikut poolsalaja pidama. Noh, et näkineid, kentaur, minotaurus ja kolm ükssarvikut on laudas ning tavaloomad kliinikus. Ja kuna autor vastasrinnet mainib, siis ilmselt ka vastasseisuks läheb...


Seosed
Selge on see, et autori ainus ilmunud tekst ei kuulu ühtegi sarja. Samas on mul üsna suur kahtlus, et sellele loole võib veel ka järg (või mitu) ilmuda.


Tegelikult olekski sigadus, kui David A. Simons sellele jutule järge ei kirjuta, sest praegune lõpp seda suisa nõuab. Ka on loodud maailm ja tegelased hea kommertsliku algega, sest kellele ei meeldiks erilised loomad ja hakkaja südamlik loomaarst.


Hinnang
Jutu peamiseks miinuseks olekski lõpp, mis saabub üsna ootamatus kohas, et otsekui oleks autorile üeldud: «Stopp! Aitab!!!» Just selle lõpu pärast ma jutule nelja panengi, sest üksikteksti puhul on selline lõpp minuarust lubamatu.

Kui aga unustada olematu lõpp, siis ülejäänud jutt on lähedal täiusele. Algab intrigeerivalt, muhe jutustamislaad, terased tähelepanekud, huvitav maailm jne.

Ma täitsa mõistan, et miks vene ulmeajakiri «Jesli» selle avaldas. Tegelikult saigi ilmumine «Jesli» tänavuses avanumbris põhjuseks, et miks mul oli julgust seda lühijuttu ajakirjast «Analog» lugeda. Noh, et ehk siiski on selles midagi, kui juba tõlkimisväärseks peeti... alati pole selline mõttekäik abiks, aga seekord läks õnneks.


Viited