KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



29.12.11

Detsembris on «Algernon» tuumakam

Ma olen siin blogis ikka teada andnud, et kui ilmus ulmeajakirja «Algernon» uus number... loomulikult siis, kui ma seda teadnud olen... kuid mingil hetkel lõin käega, sest ise ma selle ajakirja vastu enam huvi ei tundnud ja paistis, et kellegile teisele peale toimetuse see väljaanne samuti korda ei lähe.


Selgus, et huvilisi siiski on ja on ka inimesi, kes said just siitsamast blogist teada, et uus number on väljas. Vähemasti tegi üks lugeja mulle sellekohase märkuse, et detsembrinumber väljas ja mul polegi uudist. Kui huvi on, siis minu taha asi ei jää...

Ajakirja «Algernon» detsembrinumber on aga üllatavalt tuumakas: viis algupärast juttu (tõsi, kolm toimetuse liikmetelt), kaks tõlkelugu ja kordustrükina artikkel õuduskirjandusest. Pole paha! Tahaks loota, et järgmine number taas lahjem ei tule...


Viited

26.12.11

Nik Sredin «Упырь из Дукоры»

Nik Sredin on üsna algaja kirjanik. Jah, ta on oma jutte avaldanud juba üle kümne aasta, kuid enamjaolt on need ilmunud wõrgus või väiketiraažiliste väljaannetena.


Lühilugu «Упырь из Дукоры» hakkas mul kord wõrgus silma, õigemini hakkas silma kiitus jutule. Ja kui siis jutt mulle ajakirjas ette juhtus, siis ma ka lugesin.


Sisu
Eks pealkirjast saab juba aimu, et tegu on arhailise vampiirilooga. Arhailine on lugu küll – tegevusajaks 1851. aasta ja tegevuskohaks Valgevene kolkamõis, kus miski vereimeja hobuseid ründab ja verest tühjaks imeb.


Kui on koletis, siis tuleb leida mees, kes koletise tapab. Wilnos pidi elama üks mees, kes sellist vereimejat tappa oskab, eks šlahtitš tellibki koletisetapja kohale...


Seosed
Seda juttu lugedes tuli mulle ühtevalu meelde üks romaan kuningas Stahhi ajujahist.

Kui ma aga sain teada, et Nik Sredin on üks Kuningas Stahhi Ordu asutajaliige, siis ma isegi ei imestanud sellise seose üle. Ordu on ellu kutsutud selleks, et julgustada kirjanikke kirjutama rohkem ulmet Valgevene teemadel.


Hinnang
Jutt on kirjutatud hästi, on mahlakas ja autor on ka kodutöö suurepäraselt ära teinud. Arvan, et hoolimata oma Valgevene/Ukraina taustast pidi Nik Sredin siiski omajagu materjale läbi vaatama, sest nõukogude võim on sealkandis hoolega rahvuslikku mälu puhastanud.

Kui vormistus on suurepärane, siis sisu on märksa kehvemal tasemel. Jah, oli vereimeja, oli oskaja kütt, oli manduva šlahta värvikas kirjeldus. Kui aga järgi mõelda, siis oli lihtsalt üks kuningas Stahhi ajujahi laadis müstiline jutt.


Viited

24.12.11

Edward Rager «Crying Willow»

Kui aus olla, siis lugesin ma seda juttu kogemata... raamat oli paks ja jutte sada ning nii need tekstid omavahel segi läksid... autoritel veel sama eesnimi ja...


Sisu
Lühiloo tegevus toimub mingis taimekaitseagentuuris ning lugeja saab jälgida ühte juhtumit ja selel lahendamist.

Keegi esitab politseile kaebuse, et naaberkrundilt kostab piinakarjeid, et mingi puu otsekui nutaks. Politsei kaebusele ei reageeri, vaid suunab selle teatava rahuloluga hoopis taimekaitseagentuurile tegelemiseks.


Seosed
Taimestiku tundeelust on kirjutatud enne ja pärast Edward Rageri ainukese ulmejutu ilmumist ajakirjas «Analog»... on kirjutatud tunduvalt paremini ning paar üsna head tekstinäidet on isegi maakeelde tõlgitud.


Hinnang
Jutt ei ole eriti originaalse ideega ja köitva sisuga – ütleks, et tundlevate taimede süžeele on SF-i terminitega püütud anda mingit uut särtsu.


Kahjuks on tulemus üsna hale: SF on naeruväärne ja huumor küllaltki punnitatud. Korra lugeda ju kõlbas, aga ei midagi enamat.


Viited

23.12.11

Neljakäeline jõuluvana

Ilmselt pole selle blogi lugejate jaoks saladuseks, et ajakirjaulme ja ulmeajakirjad on minu suur kirg. Vähemasti olen ma selle nüüd ja siin välja öelnud...


Ajakiri «Galaxy», ehk täpsemalt «Galaxy Science Fiction» oli eelmise sajandi viiendal ja kuuendal kümnendil kindlasti üks olulisemaid ulemajakirju maailmas, kui isegi mitte see kõige olulisem.


Ajakirjade puhul on oluline ka illustreeriv materjal ning siit tulebki tänase postituse teema: ajakirja «Galaxy» kuulsad jõulukaaned, ehk siis pealkirjas mainitud neljakäeline jõuluvana.


Neljakäelise jõuluvanaga kaasi ilmus kokku kaheksa ja kõik need pildid maalis Ed Emshwiller. (Kui piltidele klõpsata, siis näeb neid ka suuremalt.)


Viited

14.12.11

Maniakkide Tänav «Võõra laip»

Seda juttu on juba nimetatud sotsiaalpornoks... ja mitte seepärast, et peategelaseks on vaesuses virelev prostituut... kuid eks maitseid ja arusaamu ole igasuguseid...


Sisu
Naisterahvas kõnnib läbi öise pargi kodu poole ja satub laibale. Kuna korteriüüriga on probleeme, siis otsustab naine mehe taskud läbi otsida – laibal pole ju rahaga miskit peale hakata. Ootamatult selgub, et laibaks peetu polegi surnud – külm küll, aga liigutab!

Naine ütleb paar krõbedamat sõna ja tahab lahkuda, kuid mees pakub viitsada krooni, et prostituut (jah, see ta on) teda teenindaks. Raha on raha, mõtleb naine ja teeb asja ära.


Seosed
See tekst on Maniakkide Tänava jutu «Ajudega töötajad» algvariant. Tegelikult on need täiesti erinevad jutud, lihtsalt üldidee on sama ja üks on teisest arendatud.


Hinnang
Ma alguses mõtlesin isegi nelja panna, aga nüüd päevajagu tunde hiljem leian, et kuradi kriipiv lugu, et ei lase lahti... ma täitsa mõistan, et miks autor pidi ka selle jutu avaldama, kuigi uus variant oli juba valmis ja isegi auhinna saanud ja avaldamist ootamas. Pealkiri meeldib mulle samuti – kohe kargas kogumiku sisukorrast silma.

Lõpetuseks võiks parafraseerida tuntud luuleridu: kes hoorama loodud, peab hoorama!


Viited

13.12.11

J. J. Metsavana «Masina nõrkus»

Ulmeajakirja «Reaktor» teisest numbrist ma oma blogisse uudist ei teinud... wõrk oli reklaami täis ja mulle tundus, et kui mina kah veel, et siis on juba ilge overkill. Pealegi olin ma veendunud, et hakkan kohe seal ilmunud jutte lugema ja arvustama...


Sisu
On miski Tont (loe: tehisaju), kes on mures, et miks Insener pole tulnud oma masinaid üle vaatama... et Insener pole ju kunagi hilinenud... eks masinmõistus otsib probleemile lahendust ja omal kombel leiabki selle...


Seosed
Jutt on algselt kirjutatud Ulmejutulabori jaoks (teema «Impeeriumi õhtud»), aga ma ei viitsinud hakata võrdlema, et kui palju (ja kas) erineb see algne versioon ajakirjas ilmunust.


Hinnang
Erilist lugemiselamust mulle see tekst ei pakkunud, sest taolised heietused pole just mu lemmiklood. Objektiivselt võttes ma tunnistan, et tegu on (eriti algaja kohta) hästi väljapeetud meeleolupiltide jadaga ning siit tuleb ka hinne.

Üks tehniline detail mind häiris, aga selle kallal irisemine oleks sama, kui hakata Marsi kroonikaid hard SF'i mõõdupuuga mõõtma – normaalne inimene seda lihtsalt ei tee!


Viited

12.12.11

Maniakkide Tänav «Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?»

Huvitav, et kas mulle ainult tundub, aga sageli on hästi lühikesed jutud väga pika pealkirjaga... või siis jääb väga lühikeste lugude puhul see pikk pealkiri hästi silma.


Sisu
On üks mees, kes igal ööl piinab ühte naist... ainult, et see naine on surnud... kuid see pole puänt, see on alles algus...


Seosed
Autor kirjutab kogumiku «Euromant» eessõnas, et jutu kirjutamise ajendiks sai Becki laul «Loser».


Hinnang
Sedavõrd lühikese teksti puhul sõltub hinne suuresti lugeja isikust ja lugemise hetkest.

Mulle lühijutud ja kõikvõimalikud laastud meeldivad, sest minu elu on selleks liialt lühike, et lugeda köidete kaupa miskit suvalist sõnavahtu.

Ma lugesin seda juttu eile öösel poole nelja paiku... uni hakkas juba silma ronima ning ma teadsin, et ma isegi viite lehekülge vastu ei pea... õnneks oli kogumik «Euromant» mul voodi ees ja kaheleheküljeline jutt sealt oli just see sobiv kogus teksti.

Meeldis, aga see oluline kolksatus, mis lubaks kõige kõrgema hinde anda, jäi ära.


Viited

8.12.11

Petr Plaček «Setkání s Marií»

Petr Plaček on viimasel paaril-kolmel aastal avaldanud umbes kümme ulmejuttu. Enamus neist on ilmunud jutuvõistluste kogumikes, aga paar-kolm on ilmunud Tšehhi juhtivates ulmeajakirjades. Ilmselt noor ja algaja autor... «ilmselt» seetõttu, et ma ei tea mehe sünniaastat.


Sisu
Ondřej ja Tereza on salaja hiilinud suletud katakombidesse, et otsida üles oma vanemad. Ondřej on 16-aastane musklimägi ja näeb märksa vanem välja... Tereza on noorem, aga tal on vennast rohkem emotsioone ja ajusid. Katakombid on suletud, sest maa-all elavad mingid mutandid.


Seosed
«Kohtumine Marie'ga» on postapokalüptiline ulme – žanr, millele endiste sotsmaade kirjanikud juba mitu aastakümmet rohket ja sageli ka tuumakat täiendust on andnud.


Hinnang
Kõige lihtsam oleks juttu hinnata läbi viie eituse. Oli halb jutt? Ei olnud. Oli jutu lugemine elamus? Ei. Pakkus jutt üllatusi? Mitte eriti. Oli jutu lugemine vajalik? Ei olnud. Kas kahetsed lugemist? Ei kahetse.


Viited

7.12.11

Norman Spinrad «The Music of the Sphere»

Vaatasin ajakirja «Asimov's Science Fiction» juulinumbri sisukorda ja leidsin sealt Norman Spinradi nime. Omajagu kuulus autor, keda isegi Eestis on üsna rohkelt tõlgitud ning tekkiski huvi, et mida Spinrad siis nüüd kirjutab?


Sisu
Jutt jookseb kahes plaanis: on Mario Roca nimeline muusik, kes eksperimenteerib uute kõladega ning on vaalaliste uurija Caroline Koch. Jutus praktiliselt puudub tegevus ning kogu lugu esitatakse pigem miskite mõtteuitudena.

Jutu jooksul viib elu Roca ja Kochi kokku ning muusik esitab vaalalistele oma uue helitöö...


Seosed
Saatetekst ajakirjas väitis, et jutu inspiratsiooniallikaks on Norman Spinradi kogemus miski bändi n-ö lauljana (st ta tegi häält ja seda töödeldi masinatega korralikuks vokaaliks), aga samuti kirjaniku pikaajaline huvi vaalaliste vastu.


Hinnang
Ütleks, et juttu kui sellist polnud... olid mingid mõtted, mida oleks arukam olnud esseena vormistada. Kui Spinrad oleks need mõtted aga essee pähe avaldanud, siis võinuks teda pidada tavaliseks lööbakil katusega puukallistajaks. Tüütu ja üsna jäle lugemiskogemus.


Viited

2.12.11

Jaroslav Petr «Achillovy svaly»

Tšehhi ulmes on tegelikult kaks erinevat autorit nimega Jaroslav Petr: pseudonüüm, mille all ilmus 1982. aastal üks ulmeromaan ning autor, kelle üks esimesi jutte oli «Achillovy svaly».

See kolmeleheküljeline tekst ilmus 1984. aastal raamatus «Stalo se zítra: Antologie české a slovenské science fiction» ning on tõenäoliselt autori esimene kommertslikel alustel ilmunud tekst.


Sisu
Lühijutu esimene pool kirjeldab profist jalgratturi Georg Zikowski pingelist võistlust ja võitu. Loo teises pooles tuleb mängu ka Georgi kaksikvend Franz ning lugejale näidatakse tuleviku tippspordi ebainimlikkust.


Seosed
Kuigi tegu autori ühe esimese tekstiga, on see kindlasti ta kõige tuntum ja tõlgitum. Esmatrükk kuulsas antoloogias ja tõlked saksa (Achillesmuskeln), poola (Ścięgno Achillesa) ja vene (Ахиллесовы мышцы) keelde.


Hinnang
Neli trükki neljas keeles ja hindeks paneksin ma samuti nelja... võibolla mõtleks isegi kolmest, aga jutt jäi esimese lugemisega kohe meelde ning tundub, et on jäänud ka teistele meelde, sest olen kohanud viiteid sellele tekstile ikka üsna kummalistes kohtades.


Samas, eks ta üks ühe-idee-jutt ole. Aga ladusalt ja samas üsna lihtsakoeliselt kirja pandud... et loed läbi, ühmad midagi omaette... ja kahjuks ei unusta (seda, kuidas üks vend teisele oma lihased annab ning selle tulemusena nad mõlemad ratastoolides on)...


Viited

29.11.11

Szymun Wroczek «Ипотека»

Pean tunnistama, et ma tükk aega mõtlesin, et kuidas see pseudonüüm peaks eesti keeles kõlama? Jah, ka mina olen näinud seda filmi, mis antud mehele sügava mulje jättis, aga kuna see pseudonüüm on väänatud variant filmi peategelase nimest..?

Õnneks ilmus just mehe üks romaan poola keeles ja poolakate nimekuju tundus mullegi kõikse õigem... (kindlasti normaalsem kui sakslaste oma...) et siis nüüd ja edaspidi – Szymun Wroczek.


Sisu
On keegi Varlam, kelle naisel oli vähk. Arstid arvasid, et ravida pole mõtet, et Manja üle kahe kuu välja ei vea. Ei jäänudki Varlamil muud üle, kui külastada maaklereid...

Maaklerid oskavad sedasorti probleeme lahendada, aga tasuda tuleb neile oma verega. Tasu sõltub asjaoludest, et kas kümme või kakskümmend või hoopis kakssada liitrit. Pidage! Inimeses pole ju nii palju verd? Pole hullu, maakler vormistab hüpoteegi ning muudkui maksad vastavalt lepingus kirjapandud graafikule.


Seosed
See üsna lühike jutt ilmus tänavu kõigepealt avaloona Jakuutias trükivalgust näinud antoloogias «Зомби в Якутске» ning veelkord juulis Szymun Wroczeki teises autorikogus «Танго железного сердца».

Autorikoguga on asjad selged, aga miks sellises antoloogias? Ilmselt on muidki põhjuseid, aga peamiseks on vast, et raamatu üks koostajaid Vitali Obedin on teinekord ka Szymun Wroczeki kaasautor.


Hinnang
Tegu on üsna lihtsa looga... et mis oleks, kui miskid vereimejatest ebasurnud poleks romantilised, logelevad ja nautlevad aristokraadid... vaid oleks pigem asised ülikondades maaklerid..? Idee on leidlik, aga hinne tuleb eelkõige teostuse eest.

Kolmel-viiel leheküljel (olenevalt raamatust) on loodud nappide vahenditega lummav ja usutav maailm. Meeldivalt palju jääb ka n-ö kaadri taha. Lahtiseks jääb ka see, et kust need maaklerid tulid ja kes nad üldse on? Vampiirid, mingid kannibalid, konkureeriv varitsivilisatsioon, zombid – autor ühest vastust ei anna ning sellise teksti puhul pole seda vajagi. Küll aga puistab Szymun Wroczek ilmselge mõnuga oma teksti veriseid ja rammusaid ja vägagi füüsilisi kirjeldusi. Mulle meeldib, aga nõrga seedimisega kaunishingedele ei soovita.


Viited

23.11.11

Stanisław Lemi esimese raamatu juubel

Google väidab, et 60 aastat tagasi ilmus Stanisław Lemi esimene raamat. Kuupäeva asjus ma kindel pole, aga tõsi see on, et 1951. aastal ilmus romaan «Astronauci» ning seda peetakse Stanisław Lemi esimeseks raamatuks.


Igatahes tähistab Google täna seda juubelit interaktiivse animatsiooniga, mis tehtud Daniel Mrózi illustratsioonide põhjal. Daniel Mróz oli geniaalne Poola raamatukunstnik, keda kõige rohkem seostatakse just Stanisław Lemi teostega.


Kuna Daniel Mróz seda astronautide romaani illustreerinud pole, siis kasutas Google jutukogu «Cyberiada» (1965) pilte, mis peaksid vist olema antud kunstniku kõige kuulsamad.


Viited

12.11.11

Maniakkide Tänav «Euromant»

Tavainimestel on kõiksugu rumalaid arusaamu sellest, kuidas kirjanikud kogu aeg elust maha kirjutavad. Huvitav, kuidas ulmekirjanikud seda tegema peaks?

Samas, eks ümbritsev mõjutab iga loojat, nii ka Maniakkide Tänavat, kelle üks arstilkäik saigi ta jutu «Euromant» algtõukeks.


Sisu
Miski tüüp läheb arsti juurde, sest miski kontakt tal logiseb ja põletik kah juba sees. Arst soovitab operatsiooni, aga järjekorrad on pikad ning nii tulebki tüübil ise end opereerida. Eks jutu arenedes selgub ka, et kuidas see kontakt logisema sai ja mis üldse toimus jne.


Seosed
Kui ma esimest korda kuulsin pealkirja «Euromant», siis arvasin, et Maniakkide Tänav trööpab kirjanduslikult oma wõrgunime Mant. Raamatu eessõnas viitab autor hoopistükkis William Gibsonile. Lugemisjärgselt võib öelda, et oli nii ühte kui ka teist.


Hinnang
Jutt on üks mõnusalt muhe ja parasjagu hoogne küberpunklugu eurokolkast nimega Eesti. Pisut süüdimatu, aga lõdva randmega kirja pandud ning kogumiku avalooks enam kui suurepärane.


Viited

5.11.11

Sarah Langan «The Man Inside Black Betty: Is Nicholas Wellington the World's Best Last Hope?»

Sageli küsitakse mu käest, et miks ma selle ja tolle tundmatu autori juttu lugesin ning enamjaolt ma taolistele pärimistele arukat vastust anda ei suuda. Käesoleva Sarah Langani jutuga on aga vastus lihtne – lugemishuvi tekitas David Hardy tehtud kaanepilt «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta septembri/oktoobrinumbrile.


Sisu
14. septembril 2012 märkas üks kalur Ameerika kirderannikul, et pilvitus taevas on mingi tume vari. Mees saatis seepeale kohe Twitterisse ühe säutsu ning paar päeva hiljem korjas asja üles ka ajakirjandus. Nähtus sai igasugu hüüdnimesid, aga NY Posti pandud Black Betty jäi püsima. Tegu oli Maa taevas avanenud pisemat sorti musta auguga.

Jutu tegevus toimub 2016. aastal ning jutt keskendub andekale iseõppijale Nicholas Wellingtonile, kes sedasorti mustade aukude ilmumist juba 2009. aastal ennustas. Nicholas Wellington peaks siis olema ka see mees, kes antud probleemile lahenduse leiab ja inimkonna päästab.


Seosed
Sarah Langan on auhinnatud USA õuduskirjanik, kes nüüd proovis kätt ka teadusliku fantastikaga. Ajakirja sisukorras on jutul vaid üks autor – Sarah Langan, kuid ajakirjas endas on jutu pealkirja all kirjas «Story by Saurub Ramesh, with research by Sarah Langan» ... mis siiski vaid osa mängust, millega püütakse tekstile veelgi dokumentaalsemat ilmet anda.


Hinnang
Eks hinne näitab, et vaimustuses ma sellest tekstist ei ole. Peamine miinus, et sedavõrd intrigeerivat juttu on väga igav lugeda. Ka on autor teksti reostanud sotsiaalse hala ja muu taolise ning teksti seisukohalt ebavajaliku kraamiga. Ajuti jääbki mulje, et odava telefilmi käsikiri on jutuks vormistatud. Eks seegi ole ajastu märk: dekoratsioonid on vägevad, sisu piinlik.

Samas ei välista ma võimalust, et see jutt jõuab isegi mõnda aasta parimate lugude antoloogiasse või mõne auhinna nominatsiooni... loodan, et nii siiski ei juhtu.


Viited

1.11.11

Tüütud telesarjad

Käesoleva postituse põhjuseks on tahtmine seletada. Seletada endale ja teistele, et miks ma mingeid telesarju otsekui vastumeelselt vaatan.


Kõige paremini aitas mul seda küsimusterägastikku lahti harutada sari «Troonide mäng» (Game of Thrones, 2011–) ning seetõttu on seda alljärgnevalt ehk ka enim näiteks toodud. Samas, olgu kohe öeldud, pean ma seda üheks tugevamaks telesarjaks üldse.


Kõige vastumeelsemaks teeb «Troonide mängu» vaatamise vast see, et lugu liigub aeglaselt edasi ja iga seeria lõpp on eikusagil... st vaatan ja lõpp tuleb suvalises kohas ja ilma mingi finaalita. Ma saan aru, et telesari ja järgneb ja puha, aga mingi põhjus võiks ju olla, et ma just seda osa vaatama peaksin. Praegu on just nii, et esimene hooaeg on valmis tehtud ja siis suvalisteks juppideks lõigatud – või vähemasti selline mulje mulle jääb.


Kohutavalt tüütud on ka «Troonide mängu» algustiitrid. Tunnistan ausalt, et mul on neist hammasratastest juba kõrini. Jah, ma saan aru, et ilus ja puha, aga tüütu on ikkagi. Tegijad ilmselt pingutasid, et teha kõige paremad algustiitrid maailmas ning eraldiseisva kunstiteosena need kindlasti ka õnnestusid, aga kolmandal vaatamisel need juba tüütavad. Ikkagi on kõige paremad algustiitrid sarjal «Carnivàle» (2003–2005) – neid kannatas vaadata kaks hooaega järjest ning oleks veel vaadanud, kui sari jätkunud oleks. «Troonide mängu» omad meenutavad mulle mingit arvutimängu... ning ka see on miinuseks.



Väga tüütu on ka lõputu palja inimkeha näitamine «Troonide mängus». Jah, juba telesari «Puhas veri» (True Blood, 2008–) hiilgas sellega omajagu, aga seal oli see veel mõneti põhjendatav ning seksi tõttu ei jäänud seal ka olulised asjad näitamata. «Troonide mängus» aga on need paljad naisekehad ja põrutamisstseenid üsna tühi visuaalia, sest mina küll neis enamjaolt mingit sügavamat mõtet ei näe... noh, et selle ekraaniaja võinuks kulutada olulisemate asjade näitamiseks. Pealegi, kui minna juba värvikaks ja tõeliselt täiskasvanulikuks, siis kas on mõtet kaamerat häbelikult vägivallast kõrvale keerata – näitaks ikka veristamist kah kenasti suures plaanis. Kui juba, siis juba!


Plaanisin küll ka teistest sarjadest kirjutada, aga aeg saab otsa ning seetõttu jääb näiteks käsitlemata sari «Elavad surnud» (The Walking Dead, 2010–), kus osade lõpetatus on kaldunud teise äärmusesse ning erinevalt «Troonide mängust» on seal iga osa otsekui arvutimängu level, et teed läbi ja siis saad edasi. Tundub, et tegijad on ise ka sarja sellest puudusest aru saanud ning teises hooajas otsitakse juba kolmas osa järjest miskit kadunud plikatirtsu... iseküsimus, et kas nüüd teise äärmusesse ei mindud?


Äh, mölisen, mis ma mölisen, aga kõik need eelpoolmainitud sarjad on head. Inimene aga juba on selline, kes tahab, et hea oleks veel parem...


Viited

28.10.11

Käivitus «Reaktor»

Algasid mu õhtu-öised arvutitunnid ning otsekui vastu tahtmist tuleb mul ka katkestada pikem blogimispaus, sest täna ilmus avalikkuse ette uue kodumaise ulmeajakirja esimene number.


Eks pildilt ole näha, et ajakirja nimeks on «Reaktor» ning allpool on ka viide wõrguajakirjale endale. Materjalide hulk on üsna kobe: on jutte, on artikleid ning isegi illustratsioonid on. Arenemisruumi on kõvasti, aga juba võib öelda, et esimene vasikas pole aia taha läinud...


Viited

29.9.11

E. Michael Blake «Science Fiction for Telepaths»

Raamatut, mille pealkirjaks «100 Great Science Fiction Short Short Stories», on soovitav endal kodus omada või siis pikaks ajaks laenuks küsida, sest sadat ulmelaastu järjest lugeda ei suuda ka kõige rajum ulmejuttude austaja.

Noh, et kui neid anekdootlike, sageli suisa paarirealisi tekste järjest lugeda, siis üsna pea võib tekkida räme tüdimus. Pealegi, mida napim vorm, seda lihtsam on autoril komistada... ja ka komistatakse...

E. Michael Blake'i tekst «Science Fiction for Telepaths» ilmus 1978. aastal esmakordselt just selles kogumikus ning loo pikkuseks on kõigest üks lause.


Sisu
Ah, tead küll, mida ma mõtlen.


Seosed
Veerand sajandi jooksul kümme lühilugu avaldanud juhuautori anekdootlik laast ei tohiks ju eriti tõlgitav tekst olla, aga kuna antoloogia on ilmunud tervikuna jaapani ja osaliselt itaalia keeles, siis neis keeltes on see ka kättesaadav.

Suisa kahes trükis on see jutuke ilmunud aga tšehhi keeles: kõigepealt fännide tõlgitud ja kirjastatud vihikus «Lety zakázanou rychlostí 2: Antologie zahraniční science fiction» (1986) ning samal aastal ka ametlikus kirjandusajakirjas «Zápisník».


Hinnang
Aga mis siin ikka pikalt seletada – juttu ju lugesite ja hinnet näete samuti...


Viited

4.9.11

«Space Oddity» kui lasteraamat

Teinekord satub mu Facebooki seinale päris ootamatut kraami – näiteks uudisnupp (viide allpool) sellest, et David Bowie üliolulisest ja -kuulsast laulust «Space Oddity» on tehtud piltidega lasteraamat.


Pildid joonistas Andrew Kolb ja algselt oli see raamat kunstniku kodulehelt ka tasuta allalaaditav... praegu enam miskipärast pole. Samas, kui klõpsata allpoololevat esimest viidet, siis seal uudisnupu juures on see raamat samuti pilthaaval vaadatav.


Viited

1.9.11

Ilmus «Euromant»

Kamraad Metsavana sellest küll juba kirjutas, kuid ega meie blogide lugejad nüüd 100% kah ei kattu...


Nagu pildilt näha, on ilmunud Maniakkide Tänava kolmas raamat ja ühtlasi esimene jutukogu «Euromant». Pea kaks ja poolsada lehekülge peaks andma pildi autori loomingu erinevatest tahkudest ning samas ka kena ülevaate mehe loomingust alates algusest kuni tänaseni.


Viited

31.8.11

Ja saabki valmis!?

Niipalju, kui ma mäletan, on see film ikka tegemisel olnud... olgu, liialdan, sest võtted algasid alles 1999. aastal. Samas, juttu oli sellest juba mitu aastat varem, sest antud romaan ju suisa karjus uue ekraniseeringu järele.

Jutt siis Arkadi ja Boriss Strugatskite romaani «Raske on olla jumal» (Трудно быть богом, 1964, ek 1968) uuest filmiversioonist.

Meenutaks, et esimest korda tõi selle romaani ekraanile sakslane Peter Fleischmann ning seda Saksa, Prantsuse ja Nõukogude Liidu osalusel valminud saksakeelset «Es ist nicht leicht ein Gott zu sein» (1990) peetakse üldiselt väga viletsaks filmiks.

Uue ekraniseeringu lavastaja Aleksei German nimetas üsna alguses seda filmi oma viimaseks ja tundub, et sedakorda olid need sõnad prohvetlikud. «Трудно быть богом» või «Резня в Арканаре» või «Что сказал табачник с Табачной улицы» või «История арканарской резни» või «Хроника арканарской резни» tõotab Aleksei Germani jaoks minna juba elutöö mõõtu.

2006. aasta augustis lõppesid võtted, 2008. aasta kevadel lõppes montaaž ja seda näidati isegi mingitele valitud tegelastele. Vastuvõtt oli vaimustav! Esilinastus määrati 2009. aasta algusesse... siis räägiti, et Cannes'i filmifestivalil 2010... siis räägiti, et 2011. aasta lõpus... nüüd sattusin uudisloo peale, kus räägitakse juba järgmise aasta lõpust.

Fotod pärinevad filmi võtetelt, alumisel on esiplaanil don Rumata (Leonid Jarmolnik).
Fotod: Sergei Aksjonov

Antud uudisloos (viide allpool) on juttu sellest, et filmi plakat on juba Lenfilmi hoone seinal näha ning Boriss Strugatski loodab siiski, et film tuleb romaani pealkirjaga. Üht ja teist on veel, kuid saab ka selgeks, et ega see 2012. aasta lõpp pole ka kuigi kindel tärmin.


Viited

25.8.11

Aleksandr Hlebnikov «Последнее средство»

Kirjutasin paar-kolm päeva tagasi multikast, kus kosmonaudil ärgata paluti ning mulle meenus kohemaid üks samateemaline ulmelugu.

Meelde see tuli, aga kes autor ja mis on jutu pealkirjaks – vaat see enam ei meenunud. Täna hommikul aga plahvatas, et see ilmus mingis antoloogias, mille oli illustreerinud Lev Rubinštein. Noh, edasi läks asi lihtsalt – vaatasin mõned Jevgeni Brandise ja Vladimir Dmitrevski koostatud Leningradi autorite antoloogiad läbi ja peagi see jutt mul käes oli...


Sisu
Maale naaseb tähelaev, kosmonaudid on anabioosis ning mingil hetkel peab laeva arvuti nad äratama. Õnnetuseks kosmonaudid teadvusele ei tule ning arvuti proovib siis kõikvõimalikke äratamisviise... kuniks masinal ei jää muud üle kui kasutada viimset vahendit. (Ilmselt ei ole suur kuritegu, kui ütlen, et arvuti mängis teadvuseta kosmonautidele mingit vene rahvalaulu.)


Seosed
Eks igaüks saab aru, et multifilm «Возвращение» (1980) on selle 1973. aastal ilmunud jutu edasiarendus (et mitte öelda plagiaat) ... kuigi, filmi tiitrites pole sõnagi Aleksandr Hlebnikovist ja tema jutust.


Jah, on võimalik, et stsenarist tuli iseseisvalt samasuguse jabura idee peale... seda enam, et tol ajal läks nõukogude ulmes eriti moodi Venemaa looduse ja (pseudo)rahvakunsti jumaldamine... et just need asjad aitavad (otsekui) pidetuid tulevikuinimesi taas järjele. Samas, kui ma seda juttu esimest korda lugesin, siis oli mul kohe selge, et siit see multikas siis oma idee sai...


Hinnang
Kahe saab see jutt lõdvalt kätte ning kõigemadalamast hindest päästavad kaks momenti: see jaburus on mulle miskipärast meelde jäänud ning loetud on ikka tunduvalt hullemat ja ilmetumat kirjasõna.


Viited

24.8.11

Jorge Luis Borges – 112

Täna, 24. augustil möödus 112 aastat ulmekirjaniku Jorge Luis Borgese sünnist.


Ma usun, et Borgese nimetamine ulmekirjanikuks tekitab veel tänaseni hämmingut mõlemal pool rindejoont: tavakirjanduse huvilised tahaksid Borgese ilmselt suruda maagilise realismi pindeajavasse puusärki ning ortodoksed ulmefännid, kelle pühakiri on trükitud pulpformaadis, ajaksid ilmkuulsa argentiinlase ulmest nii kaugele kui võimalik. Jorge Luis Borges on ulmekirjanik, meeldib see siis kellegile või mitte!

Blogipostituse põhjustas siiski Google'i teemakohane päevapilt, mis mulle ilgelt meeldib, kuigi ma ei osanud seda kohe Borgesega siduda.


Viited

22.8.11

«Возвращение» (1980)

Kamraad Metsavana pani täna FB-i viite sellele multikale ning tuletas mulle meelde ühe lapsepõlveõuduse...


Ja samas on mulle jäänud mulje, et kõigi teiste jaoks on see multikas miski tore ja klassikaline toode?


Sisu
Lendab kosmoselaev ning autopiloot on katki ja kosmonaut peab käsitsijuhtimisel maanduma ning siis antakse kosmonaudile käsk enne maandumist magada ja end välja puhta.



Ja siis kui aeg käes on, siis kosmonaut ei ärka...


Seosed
Väidetavalt põhineb see film originaalkäsikirjal (autoriks Boriss Rjahhovski), aga mina olen lugenud enam kui sarnast nõukogude ulmelugu ja seega võiks antud käsikirja suisa plagiaadiks pidada.


Hinnang
Olgu, jätan selle autorluse küsimuse kõrvale ja püüan hinnata seda, mis on...


Minu jaoks on see multifilm halva nõukogude ulme õpikunäidis. Siin on kõik see maitselagedus ühes kümneminutilises filmis koos: kitšilik kodumaa (loe: emakese Venemaa) ülistus, põlvkondade side (loe: kirsasaapad ja sõjalised autasud pintsakurevääril), õõnes pateetika, ihalus kujutada läänt (USA tähendab kindlasti jazzi), ulmelise osa aju- ja loogikavabadus, vassimine terminite ja loogikaga jne.


Plusse on samuti. Esmajoones muidugi kunstnik Nikolai Koškini visuaalsed lahendused ja Vladimir Tarassovi lavastajatöö. Ja eks need kaks meest ongi suuresti nõukogude ulmemultiplikatsiooni A ja O. Samas tõrgub mu käsi kolmest kõrgemat hinnet panema, sest antud multika ideoloogiline nõmedus ja sisuline jaburus olid mulle selged ja vastikud juba esimesel vaatamiskorral koolipoisina.


Viited

17.8.11

Hirmus värk!


Kusagilt wõrgust ma selle pätsasin. Millal ja kellelt? Ei mäleta. Kes autor? Ei tea. Aga hea see on ja sumedasse augustiõhtusse sobib samuti...

Aleksandr Varakin «Писатель»

Kirjanikel (eriti noorematel) meeldib kirjutamisest kirjutada. Ilmselt on see teema algaja kirjaniku jaoks uus ja huvitav ning ilmselt on see üks väheseid eluvaldkondi, mida algaja sulesepp läbi ja lõhki tunneb.


Sisu
Juba maast-madalast on Jegor Golganovit saatnud teadmine, et temast saab kirjanik. Ise ta selles ehk nii kindel polnudki, kuid sugulased, peretuttavad, õpetajad ja koolikaaslased muudkui rääkisid, et sinust saab kindlasti kirjanik.

Mul on küll kahtlusi antud illustratsiooni autori asjus, aga...

Ülikooli lõpetamise järel elab Jegor tüüpilise nõukogude inseneri elu. Sai suunamise, abiellus tudengipõlve kallimaga, aga töö on rohkem palga pärast. Kõik vaba aeg kulub Jegoril kirjutamisele – viie aastaga valmis Jegoril neli romaani (neist üks värssides) ning arutul hulgal jutte ja luuletusi. Mingil hetkel Jegor tundis, et nüüd on aeg ning saatis oma jutud ja luuletused toimetustesse teele. Romaanid jättis n-ö teiseks laineks. Algajale kirjamehele lisas tublisti enesekindlust naabrimehe loodud aparaat, mille abil Jegor nägi tuleviku raamatukogus kirjanik Golganovi kogutud teoseid...


Seosed
See ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1982. aasta augustinumbris ilmunud jutt oli Usbeki NSV-s elava ja vene keeles kirjutava Aleksandr Varakini üks esimesi jutte. Omaaegses Nõukogude Liidus oli trükkipääsemine kordades raskem ja ilmselt sealt tuleb ka antud teksti tagamaid otsida. Seda enam, et Jegor Golganov uurib tulevikus Saranski linna raamatukogu riiuleid ning see linn on ka kirjanik Varakini sünnilinn.


Hinnang
Jutt on muhe ja tõi esimesel lugemisel (ehk aasta pärast ilmumist) muige suunurka... tõi ka täna, enam kui veerand sajandit hiljem. Juba seepärast võiks viie panna, et hoolimata lugeja vanusest ja riigikorrast, et ikka hea. Lisaväärtuseks, et tuhandete loetud juttude seast on see tekst mul siiani meeles. Igihaljas ja hästitehtud naljalugu.


Viited

8.8.11

Colin P. Davies «The Defenders»

Väga lühikeste juttude hindamisega kipub ikka nõnda olema, et kas kõige kõvem või kõige nõrgem hinne... st tavaliselt on need üles ehitatud puändile ja kui seda n-ö kolksu ei käi, siis...

Colin P. Daviese jutt «The Defenders» on ka üsna lühike – kolm-neli lehekülge –, aga midagi jääb justkui kripeldama ja mõtled veel tükk aega takkajärgi selle jutukese peale.


Sisu
Võõras planeet.
On toimunud sõda inimkolonistide ja mingite deemonite vahel.
Inimesed ise ei sõdinud, vaid lõid n-ö kaitsjad, kes sõdisid inimeste eest.
Sõda on möödas ja kaitsjad on kadunud... ilmselt hukkusid... või siis...


Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta oktoobri/novembrinumbris ja järgmisel aastal valis Gardner Dozois selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Taastrükk antoloogias sai ilmselt ka põhjuseks, miks sellele jutule pöörasid tähelepanu Ungari (A védelmezők) ja Vene (Защитники) tõlkijad. Tekst on ilmunud ka Colin P. Daviese ainsas jutukogus «Tall Tales on the Iron Horse» (2008).


Hinnang
Jutu suurimaks plussiks on ilmselt lühidus, sest kui autor oleks seletama hakanud, siis oleks ilmselt ka kogu lumm lahtunud.


Jutu plussiks olev lühidus on samas ka miinuseks, sest mul on tõsine kahtlus, et ega autor isegi teadnud, et kuidas seda rohkem seletada ja ega osanud ka detailsemaks minna. Mul on igatahes tunne, et see tekst on otsekui saladuslikult vaikiv naisterahvas, kes suud avades kohe lollusi rääkima hakkaks. Et siis arukalt meisterlik jutt, mis samas mingi mõttetu rahulolematuse hinge jätab ja seetõttu maksimumhindest ilma jääb.


Viited

27.7.11

Stalker 2011

Olen enam kui kindel, et suur osa ulmefänne ja muiduhuvilisi teab juba kõike alljärgnevat, aga päris kindel ma pole ning eks pildid anna ka midagi juurde.

22.–24. juulil toimus Saarjärvel Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon. Ürituse kulminatsiooniks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine laupäeval 23. juuli õhtul.


Parim tõlkeromaan
Vernor Vinge «Leek sügaviku kohal» (A Fire Upon the Deep, 1992)
Raamatu tõlkis Liisi Ojamaa ja avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim antoloogia või kogumik
«Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»
Raamatu koostas Raul Sulbi ja avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim tõlkejutt
Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал, 1980)
Tõlkis Arvi Nikkarev ja ilmus see Kir Bulõtšovi autorikogus «Perpendikulaarne maailm», mille avaldas kirjastus Skarabeus.


Parim eesti autori romaan
Leo Kunnas «Gort Ashryn: III osa. Rahu»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.


Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Siim Veskimehe jutustus «Kuldhordi teine tulek»
Ilmus Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 7: Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall», mille avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim eesti autori jutt
Siim Veskimees «Kaugete päevade valgus»
Ilmus ajakirja «Algernon» 2010. aasta detsembrinumbris.


Tulemused on tulemused ning mida siin kommenteerida. Paar tähelepanekut siiski...

Almanahhile «Täheaeg» oli see esimene Stalker ning kuigi võit tuli vaid ühe punktiga, ei saa öelda, et see oleks teenimatult tulnud. Ilmus ju seitsmendas «Täheajas» Siim Veskimehe Stalkeri saanud jutustus ning kõik teisedki sama kogumiku tekstid saavutasid vastavates kategooriates kõrged kohad.

Väga hea meel on mul ka Siim Veskimehe topeltvõidu üle algupäraste juttude kategoorias ja seda hoolimata, et ma ise andsin lühiromaani/jutustuse kategoorias võidupunktid ühele teisele tekstile. Veskimehel on kogu aeg Stalkeriga kiiva kiskunud ning ta on kogu aeg erinevatel põhjustel auhinnast ilma jäänud. Kas on olnud konkurents eriliselt tihe, või on ta pidanud just konkurentsi puudusel oma romaaniga kandideerima koos tõlgetega. Nüüd siis tuli kamulaga!


Viited