KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.11.10

John Meaney «The Swastika Bomb»

Ma olen viimasel ajal mõnikord mõelnud, et kas ma hindan loetud tekste liialt karmilt, et kas minust on saanud miski virisev vanamees jne.

Võtad siis järgmise teksti (kordus)lugemisele ja algus tundub täitsa hea, et läheb hästi edasi ja siis...

Umbes sellised mõtted mul peas ringlesid, kui ma teistkordselt lugesin John Meaney lühiromaani «The Swastika Bomb».

Ei, juba esmalugemisel oli eelhäälestus hea, sest BAASis oli see tekst juba ühe viie saanud ja esmatrüki kohaks oli Lou Andersi koostatud esinduslik antoloogia «Live Without a Net» (2003), kust ma ka juba paari asist teksti olin lugenud...


Sisu
Lühiromaani tegevus toimub teise ilmasõja paiku ning peategelaseks on keegi Fleming, kes esineb ka nime James Brand all. Et siis viitaks spiooniloole, või vähemasti selle paroodiale...

Maailm ise on veelgi jaburam ning on ilmselgelt alternatiivajalooline. Miskid n-ö lohed lendavad ringi ning füüsika asemel on kogu teadusaur läinud geneetikasse.


Lühiromaan algabki meeleoluka Londoni pommitamisega ning toimuv toob Flemingile ka Kristallöö meelde. Sellise lõdva spiooniloona, mida pikivad peategelase mälestused, lühiromaan ka jätkub ning alguses on selline vormistus vägagi abiks, sest avab maailma ja taustu.


Seosed
Võiks ju öelda, et lühiromaan kuulub James Bondi nimelisse ühismaailma ning võib veel öelda...


Igasugu asju võib öelda, aga ma ei arva, et tuntud nimed mingis alternatiivajaloolises tekstis seovad ja seostavad selle teksti mõne ühismaailmaga. See Fleming ja Bond (vabandust, Brand!) on siin niisamamoodi ilusa kõla pärast nagu teisedki tuntud ajaloolised isikud.


Hinnang
Minu jaoks oligi lühiromaani «The Swastika Bomb» üks tüütumaid hetki see tuntud nimede ja situatsioonidega mängimine, sest autoril tuleb see kuidagi eriliselt punnitatuna välja.


Näiteks satub pärastpoole James Brand ka sinna Los Alamose laborisse, kus grupp teadlasi tõsist biorelva ehitavad ning selle Los Alamose elu-olu kujutamine tõi mulle kohe meelde kunagi koolipoisina loetud raamatu tuumapommi loojatest ning John Meaney on oma lühiromaanis kas siis sellestsamast raamatust või mõnest muust taolisest terveid lõike maha viksinud. Ma ei ütle, et plagiaat, aga sellises mahus neidsamu teadlaste mälestusi esitada ilukirjanduslikus tekstis... minuarust see lihtsalt tapab teksti... seda enam, et erinevad vaid dekoratsioonid...

Aga suisa eriline jaburus oli saata Fleming ja tema armastatu ühele ja samale ülesandele ning ei pea olema luureguru, et näha, et sellisest situatsioonist saab vaid häda ja läbikukkumist tulla. Lugejad saavad aga kamulaga otsitud põnevust ja punnitatud traagikat.

Selle teksti plussideks oleks lahedalt sõge maailm ja nii mõnigi efektselt kirja pandud pilt. Miinuseks aga süžee üldine lombakus, tegelaste segased motiivid ja vähene veenvus ning autor venitab teksti ka ülearu.

Jah, ma saan aru, et miks tšehhid selle lühiromaani pealkirjaga «Háková bomba» ajakirjas «Ikarie» avaldasid või miks venelased pealkirjaga «Бомба-свастика» selle ajakirjas «Jesli» avaldasid. Efektne tekst ja selline paljulubav autor jne. Minu jaoks jääb peamiseks emotsiooniks siiski paras pettumus.


Viited

22.11.10

Artur Räpp «Välisnõustaja»

Otsisin täna hommikul unise peaga, et kas wõrku on juba ilmunud ka midagi selle Pariisis toimunud Eesti ja Soome ulmekonverentsi kohta, aga leidsin hoopis midagi muud...


Avastasin, et ajakirja «Algernon» möödundaastases detsembrinumbris ilmunud Artur Räppi jutt «Välisnõustaja» on tõlgitud prantsuse keelde. Kuna nimi Artur Räpp on hakanud mulle silma vaid Stalkeri nimekirjade koostamisel, siis tekkis loomulikult küsimus, et mis jutt see selline on?


Sisu
Miski poolkerakujuline tulnukas on Maale saabunud ja edastab tähtsal ametikohal olevale Confried Brownile oma nägemust inimkonna edasisest arengust.


Seosed
Puuduvad.


Hinnang
Tegu on üsna lühikese ja dialoogipõhise jutuga ning dialoog on tegelikult rohkem tulnuka monoloog ja see monoloog oli üsna tüütu lugeda. Tõttöelda saabki jutt kolme vaid (mitte eriti ootamatu) puändi tõttu.

Küll aga tõstatub küsimus, et mis ajendas Martin Carayoli üsna keskpärast juttu tõlkima ja ajakirja «Galaxies» seda avaldama. Tegelikult mind täitsa huvitaks tõlkija selleteemaline kommentaar.

Loo tõlke «Le consultant extérieur» avaldas Prantsusmaa üks olulisemaid ulmeajakirju «Galaxies» ning ilmus see ajakirja teise inkarnatsiooni üheksandas numbris ehk siis juulis 2010. Juttu saatis ka tõlkija Martin Carayoli artikkel «La science-fiction en Estonie».

Nii jabur kui see ka pole, on «Välisnõustaja» esimene eesti ulmetekst, mis ilmus välismaises ulmeajakirjas!


Viited

16.11.10

Eesti ja Soome ulme Pariisis

Ilmselt ei ole info enam kellegile vajalik, et asjaosalised teavad niigi jne. Aga järsku...


Noh, et kui kellegil 19.–20. novembril Pariisi asja, siis tasuks läbi astuda Soome instituudist, kus toimub Eesti ja Soome ulme teemaline kollokvium «Le fantastique et la science-fiction en France, en Estonie et en Finlande».

Allpoololev viide juhatab ürituse programmi juurde, aga mainiks kohe, et esinejate valik enam kui esinduslik, lisaks kirjandusteadlastele ka mõlema rahva nimekaimad ulmeautorid Johanna Sinisalo ja Indrek Hargla.

PS. Plakati autoriks on Peeter Paasmäe.

Viited

14.11.10

«Realms of Fantasy» lõpetas ... ja alustab

Ma olen siinsamas blogis juba kirjutanud sellest, et kuidas ajakiri «Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise ... ja siis olen kirjutanud ka sellest, et kuidas ajakiri «Realms of Fantasy» hakkab taas ilmuma jne.

Kui ma oktoobris lugesin uudist, et ajakiri «Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise, siis kehitasin ma lihtsalt õlgu. Tõsi, seekord oli uudiste toon morbiidsem ning uudistele lisandusid toimetajate ja kirjastaja järelhüüded. Wõrku pandi tasuta allalaadimsieks (viide allpool) isegi viimane number, sest paberil see ei ilmunu.

Möödus kuu ja ajakirjal «Realms of Fantasy» on taaskord uus kirjastaja, kes lubas selle viimase numbri ikkagi ka paberil välja anda ning alates 2011. aasta veebruarist uute numbritega jätkata. Elame-näeme!

Kogu selle jutu lühike kokkuvõte oleks, et kel huvi, see sikutab nüüd pdf-ina enesele ajakirja «Realms of Fantasy» detsembrinumbri, sest mingil hetkel ei pruugi see enam tasuta saadaval olla...


Viited

12.11.10

The Addams Family

Vaatasin hiljaaegu uuesti üle mõlemad Addamsite perest pajatavad filmid ning mõtlesin, et enne kui neist kirjutan, et tasuks ka allgallikaga tutvust teha.

Hakkasingi siis wõrgust Charles Addamsi tehtud pilapilte otsima ja üllatusin, et kuivõrd vähe neid kiire otsinguga näppu jäi? Ei, ma ei saaks öelda, et ma poleks leidnud, aga sellise kultuskraami kohta oli seda ikka näruselt vähe. Olgu, ma saan aru, et piira otsingut kuidas tahad, et ikka lipsavad ka filmide ja telesarjade pildid sekka, aga pilapilte endid oli ikkagi näruselt vähe ja siis kordusid ka puha ühed ja samad. Hiljem muidugi selgus, et pärijad on rajult vastu, et need pildid wõrku jõuaksid, aga see on juba omaette teema.


Leitud piltidest valisin oma blogisse selle keeva õli pildi just seepärast, et sama stseen oli ka filmis ... et kena võimalus võrdlemiseks!


Viited

10.11.10

Jack McDevitt «Valkyrie»

Eile õhtul oli tunne, et silmad suudavad enne und veel mõned leheküljed lugeda: ega's midagi, haarasin riiulist miski lühilugude antoloogia, vaatasin mõne lühema jutu ja tuntuma nime ning asusin lugema.

Raamatuks oli sõjavastase ulme antoloogia «There Won't Be War» (1991) ja tekstiks Jack McDevitti lühijutt «Valkyrie».


Sisu
Istuvad mingid sõjaveteranid kõrtsus ja meenutavad omi sõdimisi Vietnamis ja arutlevad, et tänapäeva noortel ikka seda õiget sisu pole. Et kui nüüd asjaks läheks, et siis peaks ikka nemad vanamehed ise kõik ära tegema.

See võimaliku tulevase sõja teemal praalimine viib minategelase mõtted taaskord Vietnami ja mehel tuleb taaskord meelde üks kummaline episood sellest sõjast. Sellest kuidas taevast pudenes üks põlev naisterahvas, et välimuselt justkui asiaat, aga kasvult isegi valge naise kohta mehine. Kuidas minategelane vietkongide tule all naisele miskipärast ennastunustavalt appi ruttas jne.

Eks arukas lugeja vaatab jutu pealkirja ja talle saab üsna ruttu selgeks, et kes see naine oli. Igatahes rutem jõuab pärale, kui jutu minategelasele...


Seosed
Kui valküüri-teema välja jätta, siis pole.


Hinnang
Minategelase põgenemine koos valküüritariga on liialt detailselt kirja pandud. Autorile võis ju see oluline saavutus olla, aga mina hakkasin mingil hetkel igavlema.

Olengi hindamisega pisut raskustes ja paneks isegi kolme, aga olevikus toimuv lõpulõik, kus minategelane arutleb tulevikus kindlasti asetleidva sõja ja iseenda teemadel... see lõpulõik sunnib ikkagi nõrga nelja panema. Võimalik, et olen liialt leebes meeleolus, aga siiski...


Viited

9.11.10

Vassili Midjanin «Московские джедаи»

Vassili Midjanin on Vassili Melniku pseudonüüm. Kodanikunime all tegutseb mees eelkõige toimetajana, Vassili Orehhovi nime all avaldab ta rohkem sellist märuliulmet ning Vassili Midjanini nime all esteediulmet. Vähemasti selline mulje on mulle neist kolmest autorist jäänud.

Lühiromaan «Московские джедаи» ilmus esmakordselt n-ö linnaulme antoloogias «Мифы мегаполиса» (2007).


Sisu
Teksti sisu on esmapilgul lihtne: miski noor jedi-rüütel koos oma õpetajaga täitmas miskit ülesannet. Tekst kirjeldab siis kogu seda teekonda, aga seiklusloo asemel saab lugeja postmodernse teksti, mis on reostatud kõikvõimalike viidete ja seostega.


Seosed
Eks pealkiri otsekui viitaks Tähesõdade maailmale, aga see jedindus on vaid raam. Ma ei viitsinud hakata kokku lugema kõikvõimalikke viiteid ja vihjeid, aga neid on tekstis sadu, kui mitte tuhandeid. Mütoloogia, poppkultuur, reaalsed isikud jne.

Vassili Midjanin on avaldanud ka lühiromaani «Московские големы» (2005), kuid kas sel on mingeid seoseid lühiromaaniga «Московские джедаи», seda ma ei tea... ilmselt siiski mitte.


Hinnang
Lühiromaan «Moskva jedid» on postmodernse ulmekirjanduse ehedamaid tekstinäiteid ... ja seda kahjuks negatiivsema poole pealt. Isiklikult mina küll ei suuda hoomata säherduse teksti kirjutamise vajadust või mõtet.

Autor pillub kamulaga nimesid ja viiteid, aga miks ta seda teeb, see jääbki segaseks, sest mingi mõtestatud tegevus see pole. Olgu autorile võis kõik see ju midagigi tähendada, aga minule kui lugejale see küll mingit seost ei loonud. Loomulikult välistan ma võimaluse, et ma lihtsalt ei suutnud hoomata autori diipi mõtet.


Viited

Ulmeguru ja Facebook

Olen tegelikult pikka aega mõelnud, et kas teha Facebooki lisaks isikukontole ka Ulmeguru konto ning jõudsin lõpuks järeldusele, et ju ikka peab...

Põhjusi on mitmeid ning püüan need siis suvalises järjekorras üles lugeda:
  • Minu jaoks on ulme ja sellega seonduv oluline, kindlasti kõige olulisem mu tegemistest.
  • Isikukontol hakkas see ulmekraam kõige muu hulka ära lahustuma, ehk siis sama ajend, miks omal ajal see blogi siin sai tehtud.
  • Tahaks omi ulmetegemisi kompaktsemalt promoda.

Kindlasti oli teisigi põhjusi, aga need olid vast kõikse peamisemad...

Negatiivsematest ajenditest võiks märkida n-ö elava surnu Blog.tr.ee, mis oma tähenduse on enamjaolt minetanud ning toob mu blogi(de)sse eelkõige vaid suvalist publikut. (Mitte et mul suvalise publiku vastu miskit oleks.)

Kui kellegil tekib küsimus, et kas ta peab nüüd kindlasti Facebookiga liituma, siis lohutan, et ei pea. Ulmeguru Facebookis koondab pigem mu ulmealaseid tegemisi erinevates kohtades ning olen avastanud, et Facebooki kaudu satuvad mu blogisid lugema sageli need, kes muidu ei käiks.

Et eelkõige siiski üks uus reklaamikanal, kus esialgu pole eksklusiivset sisu plaanis. Nänni ka ei kavatse jagada. Esialgu. Võibolla edaspidi hakkan jagama, aga siis mitte kindlasti sellega n-ö hingi püüdma... võimalik nännijagamine saab siiski toimuda vaid juba olemasolevate fännide vahel.

Ulmeguru konto loomise üks ajendeid oli ka tõsisasi, et mu isikukontoga on liitunud üsna mitu inimest, kes on maininud, et nad liituvad just ulme pärast... arvestades eestlaste tagasihoidlikkust, siis võib oletada, et kui palju neid on liitumata jäänud... ehk nüüd siis liituvad, sest Ulmeguru on ikkagi vähem isikulisem kui Jüri Kallas.


Viited

8.11.10

Hojiakbar Shayxov «Darxon qo'shig'i»

Kui inimesed kuulevad, et ma loen väga palju väikerahvaste ulmet, siis üsna sageli järgneb küsimus kõige eksootilisema ulmejutu kohta. Usbeki ulme on siinmail kindlasti eksootiline, aga mitte minu jaoks: olen seda vene keeles omajagu lugenud.

Samas, usbeki keelt ma ei oska ning otsingud usbekikeelses wõrgus pole ka eriti viljakad olnud ning seega puuduvad mul tegelikult põhjalikumad teadmised usbeki ulmest. Seetõttu näiteks ei tea ma isegi jutu «Darxon qo'shig'i» esmailmumise aega ja kohta ning kõige ammusem mulle teadaolev ilmumiskord on 1984. aastal Toshkendis ilmunud venekeelse kirjandusalmanahhi «Molodost» 14. numbris ja pealkirjaga «Песни Дархана». Vene tõlkena on see jutt ilmunud veel ka Hojiakbar Shayxovi autorikogudes «В тот необычный день» (1985) ja «Демонстрация на орбите» (1988).


Sisu
Tegevuspaigaks on Darxon, üks kauge mägikišlakk ja tegevusajaks kevade alguse pidustused. Teate küll, see kui džigitid hobustel miskit oinast taga ajavad... või midagi sinnakanti.


Kõik on ametis pidustuste jälgimisega ning nii ei panegi keegi tähele, et taevasse on ilmunud mingi imelik pilv. Ei panda isegi tähele seda, kui see pilv maandub. Tõsi, üks poiss märkab, aga kes teda siis kuulab...


Seosed
Minu andmetel on see üksiktekst.


Hinnang
Selle teksti iseloomustuseks sobib hästi üks nõukaaegne ütlus, aga just pahupidine variant sellest. Jutt on vormilt internatsionaalne, aga sisult rahvuslik.

Vaieldamatult on ehe kõik see, mis puudutab Usbeki NSV elu-olu ja pidustusi mägikišlakis. Tulnukate ja ulmega seonduv on jällegi tavaline ja ilmetu ning sellise ulmeskeemi oleks võinud panna kirja ükskõik millise rahva esindaja. Ulmeosa on ka kohutavalt pinnapealne ja skemaatiline... ning mõjub selle tüütult detailse ja konfliktivaba etnograafilise olukirjelduse tarbetu ballastina.

Ulmeosa oli kistud ja mõttetu ning ka muu tekst ei oma sellisel tasemel kirjapanduna erilist mõtet. Hojiakbar Shayxovi võiks vaid kiita selle eest, et ta ei hakanud pooli valima ja tõde kuulutama ning jättiski justkui lahtiseks tulnukate eesmärgid, elukorralduse ning hinnagu sellele. Tulid, nägid ja läksid...

Hojiakbar Shayxov on üks kuulsamaid usbeki ulmekirjanikke... vähemasti väljaspool Usbekistani. Mehel ilmus aastail 1981–88 tõlgetena vene keeles neli kogumikku ulmejutte. Tõsi, osaliselt need kattusid, aga tekste ilmus tal ka kogumikeväliselt ning üksikuid jutte veel ka paljudes teistes keeltes.

Jutu «Darxon qo'shig'i» põhjal on küllaltki raske aru saada, et mis oli mehe omaaegse menu ja rohkearvuliste tõlgete põhjuseks.


Viited

1.11.10

Half-Life: Escape from City-17. Part One (2009)

Kui ma siin paar postitust tagasi ilkusin «et millal valmivad Hollywoodis filmid lemmingute-mängust või siis Tetrisest», siis ei osanud ma arvata, et mu Facebook'i tuttavate seas sellest muhe arutlus tõuseb. Möödminnes visati sinna ka kõikvõimalikke wõrguviiteid... kamraad Laur pani viite temaarust ühele asisemale arvutimängu põhjal tehtud (fänni)filmile. Jutt siis filmist «Escape from City-17», mis põhineb mängul «Half-Life».



Tegelikult muidugi filmi kui sellist veel pole... on vaid isuäratav lõik... õigemini esimene osa sellest. Aga olen tõesti nõus, et vendade Purchase'de tehtu on just selline, nagu peaks olema sedasorti mängu põhjal tehtav film.


Viited