KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.4.10

Oleg Divov «Стояние на реке Москве»

Ilmselgelt on sõnavabadust rohkem postsotsialistlikes riikides...

Vähemasti ei suuda ma ette kujutada, et jutt «Стояние на реке Москве» ilmuks näiteks saksa või inglise keeles. Olgu, sisu võib sealsetele lugejatele ehk hämaraks jääda, aga ei saaks ka mõni kohalik autor seal samasugust juttu avaldada.


Sisu
Jutt algab enam kui meeleolukalt: koidikul jõudsid Vene tankid Moskva jõeni.

Edasi järgneb leitnant Ivanovi rammus dialoog Moskva kaitsjatega, kus ta käseb tšurkadel alla anda, et muidu läheb asi kurjaks kätte ära. Moskva poolt antakse teada: «Kuule juudilõust, ma olen su ema pannud!» ning näidatakse ka igaks juhuks keskmist sõrme.

Õige ruttu saabub kolonni etteotsa alampolkovnik Krivorutško, kes käseb leitnandil oma mittevene molu tanki tagasi peita, et muidu mõeldakse Vene vägedest veel eiteamida.

Sõneluse peale saabub kohale ka neeger, kes tegelikult on NATO vaatleja. Neeger ilmselt kardab, sest hoiab end miskipärast kogu aeg tankide varju.

Üsna kähku saab selgeks, et ega kumbki pool reaalselt sõdida ei taha, et kraageldakse rohkem niisama ja püütakse pigem tõestada oma õigsust NATO vaatleja silmis.


Seosed
Kuigi jutt ilmus esmakordselt 2007. aastal ja Andrei Sinitsõni koostatud antoloogias «Мифы мегаполиса» (tõsi, miski toorem versioon ringles juba aasta varem wõrgus) ning kuigi raamatu kaanel on mitmes kohas Sergei Lukjanenko nimi ja mainitakse ka Vahtkonna-sarja ... ei ole jutul «Стояние на реке Москве» mitte mingit pistmist Lukjanenko ja Vahtkonnaga.


Hinnang
Jutt on lihtsalt selline tore lõõp, kus irvitatakse kõigi ja kõige üle, kasutades selleks banaalsuseni tüüpilisi väljendeid ja mõttekäike.

Ma arvan, et Oleg Divov ikka mõnules täiega, kui seda juttu kirjutas... mina lugedes olin igatahes küll mõnust rõngas...

Tõsi, jutu nautimiseks peab olema alles see püsiväärtusi hindav huumorisoon, mis lubab naerda ja nalja visata kõigi ja kõige üle. Olgu siis tegu moslemi, venelase, juudi, neegri või NATO sõjalise abiga. Seesama huumorisoon peaks võimaldama ka hinnata sõnapaari Ostankino minarett jne. Kui poliitkorrektsuse ajupesu on aga oma töö teinud, siis pole mõtet end selle jutu lugemisega vaevata – võimalik lugeja vaid solvuks või vihastuks.


Viited

29.4.10

Deadwalkers (2009)

Zombid ja western on hea kooslus ning «Deadwalkers» (2009) oli üks filmidest, mida ma HÕFF-il kindlasti vaadata kavatsesin.


Sisu
Film algab meeleolukalt: ekraanile ilmub miski pearahakütt, kel hobuse järel vantsivad kaks kaabakat. Kaabakatel on käed seotud ja köied kaelas.



Pearahakütt jõuab oma saagiga kuhugi asulasse, asulas on aga inimesed imelikud ning läheb hammustamiseks ja kõmmutamiseks.


Seosed
Minu andmetel seoseid kui selliseid pole.


Hinnang
Eks see rohkem selline meeleolukas sutsakas ole, et vaatad ja ümised mõnust. Vaataja peab muidugi zombiwesternite austaja olema, sest lühifilmis on klišee klišee kukil, otsekui kirbud hulkuva peni tagumikul.


See veerandtunnine vahtralehemaa zombisutsakas oli täitsa lahe vaatamine. Lavastaja Spencer Estabrooks polnud endale mingeid suuri eesmärke püstitanud ning sobivale kõrgusele asetatud latist sai ta üle nigu tirtsti. Iseküsimus, et kas see latt ei võinuks pisutki kõrgemal olla?


Viited

Fard (2009)

Komistasin aprilli alguses wõrgus selle multika otsa, aga kuna film oli prantsuse keeles ja subtiitreid polnud, siis ei vaadanud... HÕFF-il avastasin, et «Fard» on pühapäevases kavas ja rõõm oli suur...


Ja siis selgus, et meil tuleb vahetult enne seda lahkuda... ja nüüd leidsin wõrgust juba inglise subtiitritega versiooni...


Sisu
Eks sedavõrd lühikese filmi puhul oleks arukas see kõigepealt ära vaadata... ja kui vaadatud, siis pole mul ju enam vaja sisu seletada.


Seosed
Eks see maailm ole selline klassikaline düstoopia...


Hinnang
Ma ei saa kuidagi öelda, et antud animatsioon oleks miskitpidi originaalne või ülipõnev, aga ega see pole ju ka tegijatel eesmärgiks olnud. Filmi võlu peitub mõnusas animatsioonis, mõjuvas meeleolus ja leidlikkuses – et vaatad ja naudid ning isegi teatav iva on asjas olemas.


Igatahes on Luis Briceño ja David Alapont head tööd teinud ning mõningaste mööndustega viis tuleb lõdvalt ära. Täitsa hakkas huvitama, et mida need mehed veel on teinud ja mida kavatsevad teha.


Viited

28.4.10

Rumah Dara / Darah (2009)

Antud filmi puhul on tegu esimese minu poolt nähtud nii Indoneesia kui ka Singapuri filmiga. HÕFF-i tutvustuses mainiti, et õudus pidi sealmaises filminduses suisa levinud žanr olema. Tulenevalt eksootilis(t)est tegijamaa(de)st on filmil ka mitu pealkirja: «Rumah Dara», «Darah» ning rahvusvaheline ja vaimuvaene «Macabre». HõFF-il näidati rahvusvahelist versiooni pealkirjaga «Macabre», kuigi film ise oli indoneesia keeles.


Sisu
Filmi alguses kohtub vaataja kuue noore inimesega: noorpaar Astrid ja Adjie, viimatimainitu õde Ladya ning nende sõbrad Alam, Jimi ja Eko. Tundub, et nii Alam kui ka Jimi on Ladyast sisse võetud ning Eko on lihtsalt selline seltskonna kloun.


Adjie ja Ladya (ülemisel pildil) on õde-venda, kelle vahel on pärast vanemate surma üsna pingelised suhted, aga nagu paljud asjad selles filmis, nii jääb ka see teema üsna lahtiseks.



Igatahes asub see kuuene seltskond teele... teel oleks nad äärepealt alla ajanud ühe tütarlapse... võtavad tütarlapse autosse ja viivad ta koju... tüdruku kodu on uhke ja vanaaegne häärber, kus ta elab koos ema ja kahe vennaga...


Kui tüdruku käitumist võis veel enamvähem normaalseks pidada, siis ta ema Dara ilmumine tekitas kohe teatavat ärevust... osa seltskonnast tahtiski kohe lahkuda, aga Ekole meeldis päästetud tüdruk Maya ning Dara käis ka peale, et ta tahab tänutäheks kerge eine pakkuda.


Noorpaar ja nende sõbrad ei oskagi kuidagi tänulikule emale ei öelda ning varsti ongi aeg lauda istuda...


Seosed
Film on samade tegijate lühifilmi «Dara» (2007) edasiarendus. Ma pole seda lühifilmi küll näinud, aga kaudinfo põhjal sain aru, et tegu oleks justkui remake'iga.


Kusagilt hakkas ka silma, et on plaanis teha ka Darast eraldi film, aga sain aru, et selle toimumisaeg pole veel päris selge, et kas siis eellugu või...


Hinnang
Film kogus vaikselt tuure ning läks üha huvitavamaks ja õõvasemaks ning kui ekraanile ilmus Dara, siis oli juba täitsa hea. Aga siis söödi ning külalised jäid magama ning edasi hakkas tüütu ja ülepingutatud hakkimine. Mõnusalt alanud film muutus kohemaid totruseks...


Mõnusa hakkimise vastu pole mul midagi, aga kui ohvrid käituvad lollilt ning ellujäämisinstinkti asemel on neil vaid oskus melodramaatiliselt kisada, siis saan ma vaatajana vihaseks. Olgu, võibolla Kagu-Aasias on tõesti kombeks, et kui kurilane sinu ja sõbrad kinni seob ning laoruumi luku taha paneb... et siis sa lihtsalt nutad ja vähkred maas, selle asemel, et püüda sõbrast saatusekaaslasel köidikuid lahti siduda... võibolla on sealmail tõesti selline temperament... aga üldiselt ma ei usu seda...


Ma saan aru, et õudusfilm, aga sedavõrd lollisti käituvad tegelased ei tohiks isegi viis minutit elus püsida. Ainukesed reaalse eluhimuga tegelased olid õde-venda Ladya ja Adjie.


Kui jätta kõrvale filmi teise poole lauslollus, siis esimese poole headusele lisaks saab positiivselt ära märkida eelkõige Dara (võrratu Shareefa Daanish) ning vähemal määral ka ka teised pahalased ja õde-venda. Kõigest sellest on siiski vähe, et filmile kolmest rohkem hindeks panna.


Kimo Stamboel ja Timo Tjahjanto, kes rahvusvaheliselt on ehk tuntumad kui Mo Brothers, pole kindlasti mingid sodikäpad, aga nähtud filmi ei suuda ma kuidagi ka heaks filmiks pidada. Ajuti oli isegi naljakas, aga nali oli umbes nagu Eesti filmis, et kus huumor peaks varjama filmi abitust või haledust. Võimalik, et põhjus on hoopis kultuurikonfliktis või minu vaimses piiaratuses, aga siiski kolm.


Viited

27.4.10

Stingray Sam (2009)

HÕFF ei ole vaid õudus, HÕFF on ka fantaasiafilmid. Viiendal HÕFF-il oli mitteõudus esindatud peamiselt ulmeparoodiate näol ning kui täpsemaks minna, siis just SF-paroodiatena.


Ega sellest paroodiavõtmes muusikalisest kosmosewesternist suurt rohkem ei teadnud, kui paar kohalikku blogijat kirjutanud olid. Ja nende kirjutiste põhjal mingit erilist huvi ka ei tekkinud. Reede õhtul kukkus aga kamraad Adi seletama, et kuivõrd olulise filmiga ikka tegu on ning kuna meie maitse paljude filmide asjus kattus, siis...


Sisu
Tegu on kuueks osaks jagatud filmiga, mis jutustab loo Stingray Samist ja Quasar Kidist ning sellest, kuidas nad päästavad kellegi Fredwardi käest ühe tüdrukutirtsu.



Paroodia sisututvustuse tegemine on üks lõputult tänamatu tegevus ning seepärast panin siia lihtsalt reklaamrulli, et minuarust annab see üsna hästi asjast aimu...


Seosed
Kuna tegu on üldisemat sorti pilaga, siis on seoseid palju ning nende üleslugemine oleks rohket vaeva nõudev tänamatu tegevus.


Pealegi, ega ma kõiki pilaobjekte ära ei tundnud niiehknaa.


Hinnang
Ma ei ole suur huumorisõber ja veel vähem hindan ma muusikale ning nali ja muusika koos on minu jaoks enamjaolt üsna peletav, aga «Stingray Sam» (2009) meeldis mulle küll. Heaks näiteks kasvõi kurikaela sünni tagamaid paljastav laul.



Filmil on ka üks suur miinus – film on liialt pikk. Mina oleks oma mõistusega filmi keskmistes osades jõhkralt käärid käiku lasknud ja «seriaali» vähemalt viieosalisena teinud. Igatahes oli vahepeal kogu see tants ja trall minu jaoks üsna tüütu.



Siis kui aga miniatuursed robotid ja tüdrukutirts ekraanile tulid, siis läks film taas õigetesse rööbastesse ja igavus lahkus igaveseks. Et siis algus ja lõpp olid head, aga keskosa lohises nagu halb hais maakaitseväe sabas.


Viited

26.4.10

Kolmas päev HÕFF-il

HÕFF-i viimasel päeval oli plaan mitut filmi vaadata, aga sarnaselt esimesele päevale, läks ka see festivalipäev transpordinuhtluste nahka... midagi sai siiski vaadatud: zombiwesternit ja miskit Kagu-Aasiast pärit kiljumist ja rappimist.


Nüüd esimest korda HÕFF-il käinuna tunnen kontides parajat väsimust ja hinges mõnusat rahulolu. Samas, tuleb tunnistada, et päris minu rida see üritus polnud, sest suur hulk neid nn kõige olulisemaid filme olid sellised, mida ma juba eelinfo põhjal vaatamata jätan.

Eks osaliselt ole siin tegu ka isikuliste vajakajäämistega, sest hindan ka filmides eelkõige lugu ja selle esituse oskust ning seetõttu jätavad n-ö õuduse uuemad lained mind suhteliselt loksutamata. Ei ole ju huvitav vaadata, et kuidas paar lollpead toas/kapis/keldris kinni on ja sealt välja pääseda püüavad ning kuidas neid siis ehk veel ka mingi pervar miski absurdse tapariistaga ahistada püüab. Veel vähem huvitavad mind aga filmid, kus keegi kedagi opereerib, alandab, koinib jne. Ja seda kõike suure ja õudsa kunsti nimel! Ei, ma ei arva, et selliste filmide tegijad tuleks ühiskonnast isoleerida (kuigi päris normaalseteks ma neid kah ei pea), aga minu maitse-eelistustele jääb sedasorti looming kaugeks.

Ja siiski tõusen ma toolilt ja aplodeerin festivali tegijatele, sest nad ajavad õiget asja ja teevad seda hästi. Oli mida vaadata ning isegi minul oleks olnud vaatamist rohkem, aga olud olid seekord sellised. Meeldis ka see, et põhirõhk oli siiski filmidel, mitte mingil muul tingel-tangelil. Tegelikult selline lihtne üritus: filmid ja sõbrad/kamraadid.

Viited

25.4.10

Morsure (2007)

Ilmselt oleks lugejal arukam klõpsata allpoololevat linki ja lühifilm kõiksepealt sinutorust ära vaadata...


... sest ma võin siin ju lõputult rääkida, aga vaatamist ei asenda miski.


Sisu
On miski viirus, mis inimesed marutõbisteks zombideks muudab.


Seosed
David Morley (kes andmebaasides miskipärast David Morlet) on teinud ka täispika filmi «Mutants» (2009), mis põhineb samal ulmelisel eeldusel. Et siis viirus ja marutõbised zombid.


Hinnang
Ütleks kohe, et see «Morsure» (2007) on suurepärane... võibolla on tegu isegi ühe parima minupoolt nähtud lühifilmiga. Meeldib see, kuidas see lihtne lugu vaataja ees lahti keritakse. Kuna filmi pealkiri on «Morsure/Bitten/Hammustus», siis on vaatajal kohe miski aimdus, et kes on see räämas naine, kes öises metsas jookseb ning keda üks mees kaheraudsega taga ajab.


Lugu looks, aga see naine (mängib Luz Mandon) on kuradi õõvastav vaatepilt... et siis nappide vahenditega esitus koos mõningase pildikiirendusega ning tulemuseks on tõeliselt vinge marutõbine ja vägagi tappev zombi.


Viited

Teine päev HÕFF-il

Kui esimesel HÕFF-ipäeval filmid unarusse jäid, siis teisel sai kohe üsna usinasti kava kallale asutud.


Esimesena vaatasime n-ö lühisarja «Stingray Sam» (2009) – osaliselt kamraad Adi rõõmuks, osaliselt isiklikuks naudinguks.

Järgnes jaapanluse komplekt: «Junko's Shamisen» (2009) ja «Kyûketsu Shôjo tai Shôjo Furanken» (2009).

Siis sai toitumas käidud ning kui tagasi jõudsime, siis juba jooksis «Snarveien» (2009), ronisime küll saali, aga pimedas ei suutnud mingeid korralikke kohti leida ning veerand tunni järel läksime välja. Selle veerandtunniga sai selgeks, et tegu on mõnusa ja ilmselt ka hea filmiga... igatahes sai selgeks, et ma kavatsen selle filmi täies pikkuses ära vaadata.

Siis tuli otsa ühe prantslase pakett. Kuna prantsuse õuduse kõrgepingekõnts veel valusalt meeles on, siis läksin saali üsna vastumeelselt, aga «Morsure» (2007) ja «Mutants» (2009) olid selline korralik ja aus kraam.

Krafinna käis veel ja vaatas ka filmi «Black Devil Doll» (2007), aga ta tuli sealt üsna kähku ära ning midagi rääkimisväärset ta ka vist ei näinud. Olid veel ka mingid rauduksed, inimsajajalgsed ja serbia filmid, aga need jäid täitsa teadlikult vaatamata.

Üsna mitme filmi ees näidati ka HÕFF-i reklaamrulli ning see oli vägagi tahe tükk, aga vaadake parem ise...



Eks tervikuna vaadatud filmidest kirjutan edaspidi ja märksa kainemas olekus pikemalt. Ühte tahaks aga küll mainida: peaaegu kõik täispikad filmid oleks võinud lühemad olla.


Viited

24.4.10

Esimene päev HÕFF-il

Oleme kalli kaasaga juba kolm aastat tahtnud HÕFF-ile minna, aga ikka miskipärast ei ole õnnestunud...

Seekord sai asi siis resoluutselt plaani võetud: Krafinna võttis selleks ajaks puhkuse, broneerisime hotelli jne. Oleks teadnud, et see sõit selliseks kannatuste rajaks kujuneb...


Alustama peaks sellest, et praamikunn Leedo on praegu kiuslikus meeleolus ning on teinud ühenduse mandriga tõeliseks nõelasilmaks. Ma olen üsna arusaaja inimene, aga vaat sellest ma aru saada ei kavatse... noh, et kuidas saab XXI sajandil ja nädalalõpul sõita vaid üksainus praam! Konkreetselt meile tähendas see kolme tundi tuuldumist Kuivastu sadama kail.

Tänu praamijamale jõudsime Hapsallu üsna õhtul ning seetõttu jäi meil ka zombiewalk nägemata. N-ö zombisid ikka pärast nägime, aga eriti ägedad need tegelased ei olnud... pigem sellised gooti/horror mardisandid. Tundus, et tüübid olid võtnud zombiewalk'i kui mingit maskiballi, aga minu nägemuses on zombi siiski miski määrdunud räbalatuust. Olgu, need maitsed...

Kuna kogu see kannatuste tee, kus lisaks praamijamale esines ka hulk pisemaid viperusi, oli meid omajagu ära väsitanud, siis leidsime, et esimesel õhtul me filmidele eriti ei rõhu. Eriti sai see meil veendumuseks kui avastasime kultuurikeskusse fuajeest lademetes sõpru ja kamraade... noh, selliseid, kellega avad joogi ja jätkad juttu sealt, kus eelmine kord see pooleli jäi...

Kuna ikkagi filmivestival, siis räägiks lõppu ka ühest filmist. Osa rahvast meie seast läks ühte filmi vaatama ning mingil hetkel hakkasid nad fuajeesse tagasi imbuma. Noh, et miski eriti nõme film, kus mingi redneck naisi peksab ja ei mingit gore't. Tegu oli vist filmiga «Pig» (2010).


Viited

11.4.10

Звездный инспектор (1980)

Märkasin eile öösel seda juhuslikult miski Vene telekanalil ning mõtlesin vaadata.


Ma olin seda filmi kolm aastakümmet tagasi kinos näinud ja omaaegsed muljed olid sellised, et ma isegi ei vaevunud otsima, et kas seda filmi tänapäeval ka kusagilt tõmmata saab... ostmisest rääkimata. Aga kui telekas näidati...


Sisu
Tundmatu kosmoselaev ründab Rahvusvahelise kosmoseinspektsiooni baasi ja hävitab selle. Laeva tüüp viitab ühele kapitalistlikule firmale, kus seost rünnakuga küll eitatakse, aga väidetakse, et üks selline laev koos teadlastega jäi neil kosmoses kadunuks.


Eks targad tulevikuinimesed koos veel targemate masinatega arvutavad välja, et millisest tähesüsteemist antud laev startis ning kõikvõimalikke kaitsevälju omav patrull-laev «Vaigatš» lendab asja uurima.


Seosed
Üldiselt seoseid ei ole, aga nüüdsel ajal vaadates oli näha, et visuaalset poolt on omajagu mõjutanud telesari «Star Trek».


Tegelikult oli «laenamist» muidugi rohkem, aga laenud sarjast «Star Trek» olid kõige silmakriipivamad.


Hinnang
Film on tõeliselt abitu käkk ning siin pole võimalik (ega pole ka tahtmist) teha mingit hinnaalandust mitte ühelgi põhjusel. Dialoogid on täiesti sisutühjad ja absoluutselt pingevabad. Ulmelised «ideed» on jaburad ja tegelikult saab neid ideedeks vaid väga suurte mööndustega nimetada jne.


Kuigi vormilt on tegu ulmefilmiga, on «Звездный инспектор» pigem siiski propagandistlik kapitalisliku (loe: lääne) ühiskonna kriitika. Ülalolev kaader Maailmanõukogu (või kuidas seda nimetati) tegelastest oleks otsekui miskist poliitilisest põnevusfilmist pärit, vaid tähistaevas taustal viitab ulmele.


«Звездный инспектор» (1980) laguneb laias laastus neljaks osiseks: väga kehvad kosmoselahingud, nämmutavad dialoogid patrull-laeva vilkuvate ekraanide taustal, nämmutavad dialoogid võõral planeedil asuval kapitalistide uurimisjaamas, mõttetu visuaalne kosmiline värvimäng kitšilike süntesaatorihelide saatel. See viimane osa on isegi mõneti nauditav, aga olemuselt ebavajalik ja seetõttu veel eriti häiriv. Tunnistan, et film oli sedavõrd igav, et ma jäin eile öösel teleka ette magama... nähtud pooltund oli aga täpselt selline nagu ma mäletasin.


On mõned tuntud nimed, aga ulmefilmide huvilisele ütleb neist midagi ehk vaid näitleja Vladimir Ivašovi oma. Lavastajad Mark Kovaljov ja Vladimir Polin on tundmatud suurused ja täheinspektori-film oli minuteada nende ainus pongestus ulmevallas. Käsikirja autoriteks on seesama Kovaljov ja keegi Vladimir Smirnov, pluss veel Nõukogude filmikunsti trikivõtete äss Boriss Travkin. Enamjaolt siis juhuslikud tegelased, kes otsustasid õhinal ulmefilmiga kätt proovida. Õnneks nad vaid üks kord proovisid...



Panin siia näidiseks ühe klipi sinutorust, mis peaks hästi aimu andma, et film on nii halb, et ei kõlba ka jaburusena vaadata. Isegi venelased, kes iga viimsetki nõukaaegset filmi kiidavad, tunnevad antud filmi puhul piinlikkust ja nimetavad seda reeglina üheks kõige kehvemaks Nõukogude ulmefilmiks.


Viited

5.4.10

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival

Olen juba mitu aastat tahtnud minna Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile ehk siis HÕFF-ile, aga ikka ja jälle on midagi vahele tulnud. Sel aastal siis...


Võiks siia ju veel palju tarka juttu juurde kirjutada, aga kuna lähen üritusele esmakordselt ja linastuvatest filmidest olen ma vaid kahte näinud, siis...


Viited

2.4.10

Rändaja (2010)

Tegelikult ei oleks pidanud ma seda filmi nägema. Kindlasti mitte oma kodu(kino)s. Aga nägin! Noh, et sattusid paar kamraadi külla ning neil oli ka selline DVD seljakotis.


Sisu
Üks noor naine saab päranduseks miski metsamaja... sõidab sinna siis kohale, et lähisugulase kraam üle vaadata ja maja müügiks ette valmistada.


Kohapeal on õhus omajagu pinget: keegi luusib ümber maja ja ka topisetegijast naabrimees ei jäta eriti usalduslikku muljet.


Seosed
Puuduvad.


Hinnang
Sellist filmi on keeruline hinnata, sest tegu on lõputööga ning tõenäoliselt seda tehes mõeldigi eelkõige vaid hindamiskomisjoni peale. Pealegi, kuipalju meil Eestis üldse filme tehakse ja kui vähe veel nende hulgas ulmekaid on?


Alustaks miinustest. Käsikiri oli väga nõrk, ehk siis nämmutav dialoog ning klišee klišee kukil. Filmi tempo oli samuti selline uimaselt eestilik. Häiris ka teatav totrus, mis vaatamisel leidis väljapääsu kohatutes naeruturtsatustes.


Plusse oli samuti. Kindlasti Lauri Nebel naabrimehe rollis ning ega Carita Vaikjärv noore naisena samuti kehva polnud. Oli ka meeleolukaid ja õõvaseid kaadreid ning ajuti oli emotsioon suisa painav.

Kuna filmi DVD viibis meie kodus vaid paar veebruaripäeva ning kuna tegu on n-ö tudengifilmiga, siis rohkem ma tegijatest ei teagi. Trashi blogist sain teada ka lavastaja Robi Uppini nime ning sealtsamast blogist pätsasin ma ka postitust illustreerivad pildid.


Viited

Innsmouth ja Eesti

Ütlen otse ja ausalt ära, et selle postituse mõttest saavad eelkõige aru vaid need, kes teavad mis on Cthulhu Mythos ning kes teavad midagi ka linnast nimega Innsmouth. Ülejäänute osaks jääb vaid hea kunstniku tehtud mõnusa pildi nautimine.

Vaatasin seda pilti ning leidsin, et kuratlikult mõnus Innsmouthi kalainimese kujutamine, et enamus vastavaid illustratsioone ei saa sellele näolegi...



Kõikse lahedam on seejuures aga tõsiasi, et antud Jaan Tammsaare tehtud pilt illustreerib hoopistükkis Jakob Kõrva muinasjuttu «Veealused» ning Cthulhu ja Innsmouthiga pole sel vähimatki pistmist.


Viited