KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



25.8.09

Stalkerid lillepeenral

Vaatan, et blogipuu on viimasel ajal üsna rammusat saaki andnud... pean silmas neid filmiblogijate alko-tiiraseid memuaare esimesest filmiblogijate kokkutulekust. Korraks käis eneselgi mõte peast läbi, et imbuks kohale, aga siis selgus, et kallis ämm on vaja Tallinna toimetada... et tal seal miski hambaarstide mess...


Tallinnas oli plaan ka rahvakirjanik Indrek Hargla kodu külastada. Selgus, et sellekuine Tallinna ulmefännide kokkusaamine oli samuti rahvakirjaniku koju ümber kanditud. Tulemuseks see, et ma takkajärgi ei mäletagi, et kuipalju ma pererahva endaga suhtlesin, aga suhtlemist oli palju...

Tahaks öelda, et üritus meenutas sellist rahvarohket võõruspidu minu pere ja muude loomade raamatust... noh, et külalised vedelevad siin ja seal, võetakse laisalt napsu ja süüakse samuti ning muudkui vesteldakse ja vesteldakse ja vesteldakse. Vestluste teemaks oli enamjaolt ulme, aga samas räägiti kõigest. Kõik see kokku meenutas sellist ulmefänni paradiisi.

PS! Krafinna tehtud pildil (klõpsa suuremaks!) on näha, et kuidas varasemad Stalkeri kujud on leidnud enesele vägagi esteetilise koha lillepeenras.


Viited

18.8.09

Eesti ulmefilmid vaid vene keeles?

Ma olen ikka üsna mitu aastat oodanud, et DVD-l antaks välja üks kõigi aegade parimaid Eesti filme, Grigori Kromanovi lavastatud ««Hukkunud Alpinisti» hotell» (1979).

Tundub, et jäängi ootama...

Loodus aga tühja kohta ei salli ning kui me ise ei tee, siis teevad teised. Igatahes on Vene tegija RUSCICO (Russian Cinema Council) hakanud välja andma DVD-de sarja Tallinnfilmi parimatest paladest ning ««Hukkunud Alpinisti» hotell» on samuti selles sarjas ilmunud.

Praeguseks peaks olema ilmunud kaheksa DVD-d ning ulmesõbrale võiksid huvi pakkuda veel ka ehk kolm Marek Piestraki lavastatud Poola-Eesti koostööfilmi: «Test pilota Pirxa / Navigaator Pirx / Дознание пилота Пиркса» (1978), «Klątwa Doliny Węży / Madude oru needus / Заклятие долины Змей» (1987) ja «Łza księcia ciemności / Saatana pisar / Слеза князя тьмы» (1994).



Samas ei maksa ilmselt eriti erutuda, sest ühe DVD hind on 20 dollarit ja filmidel puuduvad inglisekeelsed subtiitrid. OK, ega neid subtiitreid poleks ju Eesti filmil väga vajagi, aga üllatuslikult on kõik filmid ainult vene keeles. RUSCICO on muidu üsna korralik tegija, aga selline asi teeb küll meele mõruks. Ma võiks ju püüda mõista, aga ei taha ning lihtsalt sikutan enesele need DVD kusagilt.

Lingid:

«Algernon» ilmus seekord plaaniväliselt

Eesti ainukese ulmeajakirja «Algernon» n-ö sügisene number ilmus tänavu kuu aega varem.


Varasema ilmumise tingis Mütofesti jutuvõistlus... noh, et oleks jutud enne võistlust ilmunud. Ilmumisväärseks tunnistati seitse juttu. Autorid on enamus tundmatud, kuigi Ed Vecin on ajakirjas «Algernon» varem omi tekste avaldanud ning samuti on ta avaldanud wõrgus õudusjuttude kogu. Ajakirja «Algernon» lugejatele peaks tuttav olema ka Kersti Kivirüüt, kel äsja ilmus kirjastuse Tänapäev vahendusel esikromaan «Okultismiklubi». Ka Kristjan Oad võiks aktiivsele ulmehuvilisele teada nimi olla.

Lisaks jutuvõistluse materjalidele on ajakirjas Sash Uusjärve artikkel «Seks, sarkasm ja suured muutused: viimaste aastate suunad noorte fantaasiakirjanduses». Tegu on Estcon 2009 ettekande põhjal kirjutatud artikliga, mille hulga lühem variant ilmus Varraku raamatublogis.

Lingid:

17.8.09

The Day the Earth Stood Still (2008)

Praalisin mis ma praalisin (klõpsa allpool esimest linki!), aga juhtus ikkagi nii, et kõigepealt vaatsin ma filmi «The Day the Earth Stood Still» uusversiooni. Noh, et oli plaan jutustus kõigepealt üle lugeda, siis omaaegne film ära vaadata ning alles siis remake ette võtta. Inimene plaanib ning Suur Juhus juhib. Või kuidas nimetada situatsiooni, kus lähed kalli kaasaga videolaenutusse ning küljeluu võtab täiesti juhuslikult riiulist just selle filmi!

Sisu:
Filmi sisust ma pikalt ei räägi, sest sellest on üsna palju juttu olnud ning enamikel huvilistel on see niikuinii juba nähtud.

Maale läheneb kosmosest tundmatu objekt, mis osutub võõraks kosmoselaevaks, laevast väljub miski olend, keda kogemata lastakse ning siis väljub võimas robot...

Kuuli saanud tulnukas toimetatakse kiirelt miskisse sõjaväebaasi. Tulnukas ajab spetsialistid muidugi ärevile, kuid valitsus ja sõjavägi hakkavad ajama karmi liini ning teadlastele see muidugi ei meeldi.

Tulnukat (kes vahepeal tavalise inimkuju võtnud) hakatakse n-ö küsitlema, kuid tulnukas põgeneb ülekuulamiselt ning palub abi ühelt naisteadlaselt. Abipalve pole päris kurtidele kõrvadele, sest just selle naise tegevus (õigemini tegevusetus) oli abiks ka tulnuka põgenemises.

Naisteadlane, tema kasulaps ja Klaatu-nimeline tulnukas püüavad sõjaväelaste eest pakku minna ning Klaatul on ka muid eesmärke...

Seosed:
Tegu on filmi «The Day the Earth Stood Still» (1951) remake'iga.

Algne film põhines aga omakorda Harry Bates'i jutustusel «Farewell to the Master» (1940).

Hinnang:
Hakkasin filmi vaatama üsna suurte eelarvamustega... noh, et kui iga leheneeger suudab sellest kirjutada, et siis peab ju miski kõnts olema. Õnneks olid hirmud suuremad, kui...

Mõned asjad aga häirisid küll... õigem oleks öelda, et ei meeldinud üldse. Kõikse rohkem käis närvidele selle naisteadlase neegritatist kasulaps. See oli selline vastik ja kasvatamatu jõmpsikas, et korduvalt tekkis tahtmine see sigudik maha lüüa.

Ei meeldinud ka see ebakõla, et vormilt oli film üks lõputu tagaajamine ning meeleolult samas selline unistav ja romantiline. Mõte võis ju hea olla, aga lavastaja Scott Derrickson nende erinevate osiste sünteesimisega hakkama ei saanud. Jäi selline mulje, et otsekui oleks keegi armsale tulnukateemalisele koguperefilmile «kiirust» andnud ning siis saigi näha suurel hulgal ebaadekvaatset rahmeldamist...

Väga halb mõte oli ka Keanu Reevesi valimine Klaatu osasse. Ma ei tea, et kas Keanu Reeves ei oskagi muud moodi, aga kuna roll võimaldas, siis sai taas näha järjekordset messiat, kelle nimi seekord ei olnud ei Johnny, ei Neo, ei Constantine... Klaatu oli hoopis!

Mis siis filmis head oli? Kui oli? Eelkõige disain ja eriefektid.

Kiidaks võõra tsivilisatsiooni robotit, aga eelkõige kiidaks siiski seda kõikehävitavat metallist tirtsude parve. See oli võimas! Süžeele ei saa ma ka etteheiteid teha, sest algfilmi näinud pole ning kirjandusliku algmaterjaliga võrdlemine on mõttetu. Filmina iseeneses töötas küll. Kolm selle eest, et tegu on siiski mööduva nähtusega ning filmikunsti ajalukku see teos ei jää. Efektne, aga tühi!

Lingid:

11.8.09

Charlaine Harris «Dead Until Dark»

Kindlasti ei pea ma end õuduskirjanduse fänniks. Jah, ma loen õudust, aga ma loen ka muud ning kindlasti ei arva ma ka et õudus on miskitpidi ülevam ning erilisem žanr. Ja siiski avastan ma ikka ja jälle end mõnd õudukat lugemas... näiteks Charlaine Harrise romaani «Dead Until Dark» (2001).

Sisu:
Raamatu kangelannaks on Sookie Stackhouse, kes töötab ettekandjana kohalikus linnataguses söögikohas ning arukas olekski talle enesele sõna anda:
I'd been waiting for the vampire for years when he walked into the bar.

Ever since vampires came out of the coffin (as they laughingly put it) four years ago, I'd hoped one would come to Bon Temps. We had all the other minorities in our little town—why not the newest, the legally recognized undead? But rural northern Louisiana wasn't too tempting to vampires, apparently; on the other hand, New Orleans was a real center for them—the whole Anne Rice thing, right?


Ja samavõrd muhedal toonil see kõik ka jätkub:
It's not that long a drive from Bon Temps to New Orleans, and everyone who came into the bar said that if you threw a rock on a street corner you'd hit one. Though you better not.

But I was waiting for my own vampire.

You can tell I don't get out much. And it's not because I'm not pretty. I am. I'm blond and blue-eyed and twenty-five, and my legs are strong and my bosom is substantial, and I have a waspy waistline. I look good in the warm-weather waitress outfit Sam picked for us: black shorts, white T, white socks, black Nikes.


Vampiiri nimi on Bill ja kolkasse saabus ta seepärast, et seal asub tema kunagine isakodu.

Juba esimesel õhtul päästab Sookie Billi elu ning otse loomulikult tekib nende vahel teatav tõmme. Osalt vast seetõttu, et Bill on pisut südamlikum vampiir ja Sookie pole ka päris tavaline inimene.

Intriig sõlmub sellest, et koos Billi saabumisega hakkavad linnakeses toimuma mõrvad. Ohvriteks noored ja pisut kerglased neiud, kel kõigil vanad vereimemise jäljed ihul. Viitaks justkui üheselt vampiirile...

Seosed:
Romaan «Dead Until Dark» on esimene Sookie Stackhouse'i sarjas, mis omakorda kuulub nn Southern Vampire Mysteries maailma.

Ehk siis Charlaine Harris on kirjutanud ka lühemaid tekste, kus avab antud maailma teisi tahke ja ajalugu ning kus Sookiet tegelaste seas pole.

Romaanide põhjal tehakse ka telesarja «True Blood» (2008–?) ning seetõttu on romaani «Dead Until Dark» välja antud ka DVD karbi kaanepildiga, kus verevad huuled ja meelas keel.

Hinnang:
Eks tähelepanelik lugeja sai juba aru, et tegu on vampiiriromaaniga, aga tegu on ka kriminaal- ja n-ö naisteromaaniga. Kirjutasin alguses küll õuduskirjandusest, aga ma polegi päris kindel, et kas antud romaani sobib õudukaks nimetada. Jah, esineb ebasurnuid, esineb surma ja esineb ka õõva... kuid mingi verdtarretav teos see küll pole... pigem muhe ja lembeline krimka süngetoonilise urban fantasy kuues.

Charlaine Harrise kiituseks tuleb öelda, et romaan läheb kohe alguses hästi käima, et sellises muhedas laadis nagu esimesed lõigud... et nii läheb lõpuni välja. Krimiintriig on samuti kenasti välja mängitud ning Anthony auhind parima pehmekaanelise krimka eest on asja eest saadud.

Miinuseks võib vast pidada liialdamist lembeliiniga romaani kolmandas veerandis, aga viimane veerand keeras sellise mõnusa jõnksu otsa, et maksimumist vähem anda ei taha.

Ostsin sarja kaks esimest romaani venekeelse kogumikuna (kaanepilt kõrval) Estconil. Noh, et kuidas ei osta, kui hea kamraad pakub ja omal huvi on ja veerandsaja krooniga antakse. Päev hiljem selgus, et sarja kaks esimest romaani on lähiajal ka maakeeles ilmumas.

Kuna aga kolmandast romaanist tuleb ilmselt originaalidele üle minna, siis sai nüüd ka pisut sirvitud Lisa Desimini kaanepildiga (ülevalt esimene) romaani originaali.

Lingid:

4.8.09

The People Under the Stairs (1991)

Mõne filmiga kohe on nii, et satud juhuslikult vaatama ning siis avastad, et vau! olulise mehe tehtud ja nähtud ka vist kunagi.

«The People Under the Stairs» (1991) oli just selline juhtum. Rahvakirjanik andis selle DVD mulle Estconil. Miski kelluke mu's helisema hakkas ning küsisin, et kas õudukas? Rahvakirjanik vastas kuidagi läbi hammaste, et võib nii öelda küll.

Panen siis paar nädalat hiljem plaadi mängijasse ning avastan, et Wes Craveni film ning pikapeale hakkab mulle tunduma, et olen seda kunagi miskilt saksakeelselt taevakanalilt näinud...

Sisu:
Filmi keskmes on miski getoneegrite pere, kes üüri maksmisega on hiljaks jäänud. Üür maksmata ning majaomanik ähvardab pere välja tõsta. Peres on voodihaige ema, postteismeline tütar ja varateismeline poisiklutt, keda kõik Lollikeseks kutsuvad. Tütre nikkar teeb poisiklutile ettepaneku... noh, et oleks aeg tõeliste vendade kombel raha hankida... noh, et on üks tulus ots soojas ja Lollikesel oleks seal täitsa oluline osa teha...

Sõidavad siis kaks neegripätti ja poisiklutt miski uhke maja juurde. Lollike saadetakse luurele ning poisiklutt näeb, et majas elab kummaline vanamoor ning maja ise on veel kummalisem... et akendel trellid, mis väljastpoolt tabas... et otsekui püütaks takistada kellegi väljasaamist.

Poisiklutt räägib küll vanematele vendadele, et jätame asja katki, et liiga imelik värk ja puha. Nood aga nokivad Lollikese kallal, et kas too lõi nüüd vedelaks...

Ei möödugi palju aega, kui kõik kolm majas on ja veel vähema aja pärast on kolmikust ainsana elus vaid Lollike. Neegripoisil on esialgu vaid kaks probleemi: kuidas majas ellu jääda ning kuidas majast välja saada.

Maja omanikeks on ilmselgelt haiglased Emme ja Issi, kelle sugulus ja seksuaalsus on enam kui veidrad. Antud «paarikesel» on veel «tütar» ja murdja koer ning hulk võikaid inimelukaid keldris ja üks kummaline poisike veel seinakäikudes.

Seosed:
Mingeid seoseid pole. Teada on, et 2006. aastal plaanis Wes Craven sellest filmist uusversiooni teha, aga nüüdseks on see plaan vist maha maetud.

Hinnang:
Tuleb tunnistada, et Wes Craven on üks mu lemmiklavastajaid ning see film sobib hästi mehe teiste tööde vahele. Samas oli see film mul siiski ununenud, mida pole juhtunud näiteks mao ja vikerkaare filmiga.

Trepialuste-filmi põhivõlu on klaustrofoobiline tegevuspaik, haiglased tegelased ning tugev näitlejate valik. Everett McGill, Wendy Robie, Ving Rhames, Sean Whalen, A. J. Langer ja Brandon Quintin Adams – pooled neist nimedest ei ütle mulle midagi, aga oma tööd tegid nad tõesti hästi!

Eraldi tuleb aga kiita filmi väärakat huumorit ja sadismi. Või kuidas sa ütledki selle kohta, kui Issi ajab S/M kostüümis ja pumppüssiga taga Lollikest... või siis selle kohta kuidas murdja koer oma verise lõpu leidis...

Lingid:

3.8.09

Sergei Sinjakin «Заплыв через реку Янцзы»

Kange tahtmine oleks seda kirjutist alustada selgitustega Ulmekirjanduse BAASi arvustajatele, aga ma ei viitsi tõsiusklikega vaielda...

Sisu:
Jangtse jõe kaldale on kogunenud kirju seltskond: Mao Zedong, Stalin, Lavrenti Beria, Tšapajev, Mihhail Kalinin ja hulk Hiina RV tegelasi. Jõe teisel kaldal varitseb aga Trotski. Esimees Mao plaanib üle Jangtse ujuda ning Tšapajev kavatseb pilusilmaga kaasa ujuda, et järsku ei saa too hakkama ning siis Vassili Ivanovitš kingib talle kiire surma. Pohmellis Tšapajev praalib, et ta ju teeneline ujuja, et tal ju Uraali jões juba ujumiskogemus saadud jne.

Mao ja Tšapajev hakkavad ujuma ning selle käigus arutlevad Hiina ja Venemaa tuleviku üle. Noh, et kus saablitega ja kus kõblastega. Jõe kaldal teeb Stalin vaikseid tähelepanekuid, õelutseb pisut Beriaga ja laseb Berial enesele head-paremat ette kanda ning esitab küsimusi kõikvõimalike tegelaste sugulaste kohta. Noh, et järsku on keegi veel ellu jäänud...

Seosed:
Kui jätta kõrvale tõsiasi, et tegelasteks on hulk ajaloolisi isikuid, siis muid seoseid pole.

Hinnang:
«Ujumine üle Jangtse» on selline muhe ja jõnksuga lugu, mis tavalisel ulmefännil klemmid mõnusa särinaga kokku laseb.

Kiita tuleb muidugi ka autorit, kes on üsna osavalt jutu pealispinnale pannud banaalsed faktid, aga alltekst mängib hoopis peenemalt. Piisab, kui mainida, et 16. juulil 1966. aastal ujus Mao Zedong üle Jangtse ja andis sellega avasignaali Kultuurirevolutsioonile. Aga selliseid vihjeid on veel, näiteks Kalinin ja naised jne. Kindlasti tekitab see kõik vähemharitud ja pinnapealses lugejas paksu verd, aga ega selles autor süüdi pole.

Jutt ilmus esmakordselt samanimelises autorikogus «Заплыв через реку Янцзы» (2004). Tegelikult ilmus see raamat küll 2005. aastal ning ilmus vaid tuhandese trükiarvuga ja poodides seda ei müüdudki, vaid enamus tiraažist jagati kirjaniku koduoblasti raamatukogudele. Kuna Sergei Sinjakin on Volgogradi kirjanik ja teksti wõrgus ka pole, siis tekibki küsimus, et kuidas see jutt Arvi Nikkarevini jõudis? Igatahes on eesti lugeja vene omast märksa paremas seisus ning võib lihtsalt poodi minna ja osta raamatu «Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia» (2009).

Lingid:

2.8.09

Star Wars – poolakeelsed fänniväljaanded

Usun, et enamuse inimeste jaoks on «Star Wars» ikka ja ainult filmiline fenomen. Mina siin aga mõtlen, et kas nägin ma enne mõnda filmi... või lugesin siiski mõnda romaniseeringut..? Kardan, et jäängi mõtlema, sest kes ikka nii vanu asju enam mäletab. Fakt on aga see, et lisaks filmidele eksisteerib «Star Wars» minu jaoks ka romaniseeringute ja ka koomiksite kujul.

See nn «muna ja kana küsimus» tuli mulle pähe, kui ma paar päeva tagasi wõrgust nende poolakeelste raamatute kaanepildid leidsin.



Ühtses reas siis poola ulmefännide tõlgitud ja kirjastatud nn klassikalise trilogia romaniseeringud. Esimene siis «Star Wars» (1976), mille autoriks on igas keeles märgitud George Lucas, kuid mille tegelikult kirjutas Alan Dean Foster. Järgmisena siis Donald F. Gluti romaniseering «The Empire Strikes Back» (1980) ja viimasena James Kahni «Return of the Jedi» (1983).

Kõik need raamatud on romaniseeringud, ehk siis filmi käsikirja põhjal kirjutatud romaanid. Jah, «Star Wars» on ilmunud enne samanimelise filmi esilinastust, aga see oli teadlik samm, et üsna tundmatu lavastaja väga kallile filmile rohkem promo teha.

Kui tulla tagasi nende poolakate fänniväljaannete juurde, siis peaks tegema ühe olulise õienduse. Inglisekeelses maailmas nimetatakse neid enamjaolt piraatväljaanneteks, mis on aga siiski vale. Tegu on fännide poolt tasuta tõlgitud ning tasuta paljundatud üllitistega. Ainus kaubanduslik tehing oli nende müümine ning müügist saadud raha pidi korvama paberi ja paljundamise maksumuse.

Kõrval on veel kaks kaanepilti. Esimene on fanzine'i «Fikcje» 58. number, mis 1988. aastal (taas)trükkis romaani «The Empire Strikes Back» poola tõlke. Teine on aga romaani «Return of the Jedi» miskisugune poolakeelne väljaanne, mille ilmumisaastat mul tuvastada pole õnnestunud.

Tegelikult on sellised fännväljaanded sotsialistlikku riigikorda saatvad väärnähtused, sest normaalses ühiskonnas pole küll põhjust kommertsliku kirjasõna tasuta tõlkida ja kirjastada. Normaalse rahvaarvuga riigis ilmub kommerts niiehknaa. Eks oma põõna on üritusele pannud ka wõrguajastu, sest kellele on praegu vaja rotaprindil paljundatud hägusa kirjaga brožüüre?

Lingid: