KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



28.4.09

Asumi klassikalise triloogia esimene vene väljaanne

Kui raamatud «Основатели» (Foundation) ja «Основатели и империя» (Foundation and Empire) täna hommikul mulle riiulist näppu jäid, siis peamine küsimus oli, et kas ma tõesti need omal ajal ostsin? Olid ju needsamad Isaac Asimovi romaanid 1991. aastaks juba eesti keeles olemas ning vajadus venekeelsete tõlgete järele ju puudus...

Tuletasin lõpuks enda jaoks välja sellise skeemi, et ma kohtusin omal ajal (1991. aastal) Volgaconil ühe Moskva fänniga, kes oli nende raamatute ilmumisega seotud ning tema võis need mulle kinkida...

Teine võimalik stsenaarium on see, et ma ostsin need kaks romaani seepärast, et kolmanda ostmisel oleks kogu triloogia ühtses kujunduses olemas. Noh, et puhtalt kogumiskirest. Kolmandat romaani polnud ju siis eesti keeles ilmunud ning tundus, et ka ei ilmu... ei ilmunud ka vene keeles selles kujunduses...

Aga just need kaks taskuformaadis pehmekaanelist köidet (klõpsa pildid suuremaks!) ongi esimesed vene keeles ilmunud Asumi-sarja köited. Tegu oli fännide algatusega, aga erinevalt tavalistest fännide publikatsioonidest olid need (üsna) hästi tõlgitud ja toimetatud.

Kumbki romaan on ilmunud erineva kirjastuse vahendusel ning teine on ka umbes sentimeeter kõrgem ja laiem. Seob neid aga ühine (sarja)kujundus ja ürituse taga olnud meeskond. Ka kaanekunstnik, täpsemalt kollažist-kujundaja on mõlemil sama – keegi K. Radtšenko.

Antud raamatute puhul tõlgiti sõna «Foundation» kui «Основатели», mis on pisut vale. Eks sellest saadi aru ning uustõlgetes on kasutusel sõnad «Установление», «Основание», «Организация», «Фонд» ja «Академия». Sedavõrd suupärast kui eestikeelne «Asum» venelastel pole... kõige täpsemaks vasteks peaksin ma varianti «Основание».

Viited

27.4.09

Terry Pratchett «Hogfather»

Hakkasin «Orikavana» teist korda lugema märtsis, kui olin külmetushaigusega tõvevoodis. Terry Pratchetti romaanid on selline mõnus, kerge ja elujaatav lugemine... just õige kraam haigena tarbida... eriti veel korduslugemiseks, kus võimalik tüütumad kohad vahele jätta... ka pole hullu, kui lugedes magama vajud või kui tatist turske aju enam kõikse paremini ei tööta...

Sisu:
Reaalsuse audiitorid pole rahul asjade seisuga ning esitavad Palgamõrtsukate Gildile tellimuse Orikavana kõrvaldamiseks. Kuna tasu on vägev ja tellimus korrektselt esitatud, siis ei näe gildiülem põhjust keeldumiseks... pealegi, on üks tüütu ja kõhedusttekitav ja samas üliusin mõrtsukaõpilane Teatime, kellele selline keeruline ülesanne võiks saada komistuskiviks...

Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem inimese kuju võtnud idee või loodusjõud. Kuidas aga tappa füüsiliselt ideed? Selgub, et usin õpilane Teatime on jõudehetkel kõikvõimalikke tapaplaane haudunud ning ka Orikavana kohta on tal plaan juba üldjoontes olemas.

Eks siis Teatime kogub kokku kamba abilisi ja asub tegutsema. Abilised on üsna ehe läbilõige Ankh-Morporki kriminaalsetest või peaaegu kriminaalsetest tegelastest: muukmeister härra Brown, hasartmängusõltlasest võluriõpilane Sideney ning viis pätistunud venda, kellest värvikamatena tõusevad esile Keskmine Dave, Banjo ja Kanavõrk.

Audiitorite sekendamine ja Teatime'i tegutsemine on viinud selleni, et Orikavana on kadunud ning Surmal endal tuleb punane kuub selga tõmmata ja kingitusi jagama sõita.

Seosed:
«Hogfather» (1996) on Terry Pratchetti Kettamaailma kahekümnes romaan ja neljas, mille peategelaseks on Surm ja tema lapselaps Susan.

Romaanist valmis 2006. aastal ka neljatunnine telefilm «Terry Pratchett's Hogfather», mille käsikiri samuti eraldi raamatuna avaldati.

Hinnang:
Ilma pikalt keerutamata ütleks, et mulle Surma-lood meeldivad ning Orikavana-romaan meeldib samuti.

Mulle meeldib, et kuidas Pratchett võtab mõne uskumuse (või müüdi või muinasjutu) ning töötleb selle siis põhjalikult ja oma teose vajadustele vastavalt ümber. Eks igaüks saab aru, et Orikavana on jõuluvana, aga ega kirjanik sellega piirdu... ta võtab läbi praktiliselt kõik tahud, mis haakuvad ühe kinketoova taadiga.

Kuna kinkidega seonduvad põhiliselt lapsed, siis tegeleb Pratchett selles romaanis usinalt ka laste ja lapsemeelsete temaatikaga. Surma lapselaps Susan on vahepeal oma õpingud lõpetanud ja töötab nüüd guvernandina ning see loob kena võimaluse autorile, kes saab asju professionaali silme läbi näidata.



Lõpetuseks pisut ka romaani kaanepiltidest. Esimesed kaks on Josh Kirby tehtud, kolmas on Ameerika väljaande oma ning selle autoriks on Roger De Muth. Eks maitsed ole muidugi erinevad, aga mulle see kolmas kohe üldse ei meeldi. Enamus tõlkeid on muidugi klassikalise Josh Kirby pildiga, vaid eestlased ajavad siin oma rida ning lasevad Hillar Metsal miskeid tobenaljakaid pilte teha. «Orikavana» oma pole nende hulgas ei parim, ei halvim, üsna tavaline Mets teine. Kolmeses reas esimene on uus Inglise kaas, teine on telefilmi Susaniga Inglise rahvaväljaanne ning kolmas on uus USA kaas.

Lingid:

25.4.09

The Amazing Screw-On Head (2006)

Mis seal salata, anakronistlik ulme mulle üldiselt meeldib... meeldib ka aurupunk, mis suures osas ju üks anakronismide kogum ka ole. Ei saaks ka öelda, et ma joonistatud filme ei salliks... üsna heameelega vaatan!

Seega, «The Amazing Screw-On Head» (2006) oleks pidanud kõigi eelduste poolest minu jaoks täistabamus olema. Aga päris täppi see siiski ei läinud, kuigi vaatasin suisa kaks korda järjest...

Sisu:
Film algab meeleolukalt: pahalased röövivad muuseumist miski iidse käsikirja ja seda tõlkida oskava teadlase ning röövivad ohtra kõmmutamisega.

President Lincoln on mures ja annab kruvipeale (tema see Amazing Screw-On Head ongi) ülesande olukord ära klaarida.

Kruvipeale leitakse sobiv keha... pea kruvitakse sinna otsa... ja missioon võib alata...

Seosed:
Tegu on Mike Mignola samanimelise koomiksi põhjal valminud telesarja pilootosaga. Kahjuks piloot edasiarendust ei saanud ja sinnapaika see ka jäi.

Hinnang:
Lavastaja Chris Prynoski on osanud antud koomiksi väga hästi ekraanile tuua. Et see, mis oli hea koomiksis, see on ka ekraanile jõudnud. Lisaks veel see, et filmiversioonis on lugu vähem punnitatud ja tegelastele on sügavust juurde tulnud. Kasvõi näiteks kruvipea varasem suhe ühe naisterahvaga, kes...

Vähesema punnitamise all mõtlen ma aga seda, et kurjuse tempel ei asu kusagil kõrbes, vaid hoopis on mattunud koduse Mississippi vetesse. Lihtsam ja samas hulga ägedama jõnksuga!

Otse loomulikult pean ka mina ära mainima väga laheda ja kiusliku ning kõikvõimalikest torudest kõmmutava pärdiku.

Takkajärgi ei oskagi öelda, et kas see sarja mittetegemine oli hea või halb. Praegu on just nõnda, et vaatad seda «pilooti» ka otsekui halbade sarjade paroodiat.

Samas siiski meeldis ja maksimumhinde panen ning kahtlustan, et sarja poleks suudetud sedavõrd vingelt edasi teha... kuigi see on vaid oletus ja oletuseks see ka jääb...

Lingid:

22.4.09

«The Magazine of Fantasy & Science Fiction» muutis ilmumissagedust

Üleilmne majanduslangus või -kriis ei jäta puutumata ka sedavõrd «elukauget» sfääri, kui on seda ulme ja selle kirjastamine.

Näiteks ilmub «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» alates aprillist kord kahe kuu jooksul. Kui igakuise numbri mahuks oli 164 lehekülge, siis topeltnumber on 260 lehekülge.

Ilmumissageduse muutuse tingis eelkõige soov postikuludelt kokku hoida. Loominguliselt annab aga paksem number rohkem võimalusi ka lühiromaani mahus tekstidele, sest tavanumbris kippus üks korralik lühiromaan liialt jutte varjutama.

«The Magazine of Fantasy & Science Fiction» on üks vanimaid järjepidevalt ilmuvaid Ameerika ulmeajakirju. Ajakirja esimene number ilmus 1949. aasta sügisel ning vanemad on vaid «Weird Tales» ja «Analog Science Fiction and Fact». Tõsi, kahe viimatimainitu puhul on see järjepidevuse jutt juba pisut vaieldav, eriti kui rääkida ajakirjast «Weird Tales».

Lingid:

19.4.09

Matrix DeZIONized (2005)

«The Matrix» (1999) on suurepärane film, mis kindlustas enesele koha filmikunsti ajaloos juba praktiliselt esilinastuse aastal. Kahjuks tehti filmile aga kaks mittevajalikku järge ning halvad ja ebavajalikud järjed rikuvad ka algteose mainet.

Ilmselt on seesama mõttekäik vaevanud neidki kodanikke, kes esinevad täheühendi CBB all...

«Matrix DeZIONized» (2005) on CBB-tüüpide ümberlõige filmidest «The Matrix Reloaded» (2003) ja «The Matrix Revolutions (2003) ning nagu pealkirjastki näha on fännide tehtu täiesti Zioni-vaba.

Sisu:
Kes mõlemat järjefilmi näinud, selle jaoks ju midagi uut pole...

Seosed:
Fännide poolt ümberlõigatu on n-ö mitteametlik toode ning seetõttu ei kirjuta sellest ei IMDB, ega ka Wikipedia. Teisisõnu, kanoonilises Matrixi maailmas sellele kohta pole.

Hinnang:
Alustuseks tuleb öelda, et fännitootelisus paistab välja eelkõige pisiasjades. Peamiselt pealkirjas: reklaamrullis ja karbi kaanel on näiteks pealkirjal artikkel ees, kuid filmi algustiitrites see puudub.

Suurem puudus on aga kõikuv helitugevus. Kui vaiksemate kohtade põhjal nuppu keerata, siis valjemates kohtades ikka üsna lärmab... DVD menüü on seetõttu pärast filmi vaatamist aga suisa kurdistav. Samas, film on nõnda kokku lõigatud, et mina küll virisemiseks põhjust ei näe.

Võibolla oleks pidanud «kääre» isegi usinamalt klõbistama ja ka mõne kakluskoha välja jätma? Fännide tehtu on minuarust pisut tasakaalust väljas, et puudub see, mis originaalis märulit tasakaalustas. Aga aus neli tuleb siit ära küll.

Originaaltriloogia tegijad ja õiguste omanikud võiksid aga uhkuse alla neelata ning uue box edition'i teha. Et visaku aga plaadid n-ö filosoofiaga välja ning pangu hoopis (profilt järeltöödeldud) Zioni-vaba plaat juurde.

Lingid:

15.4.09

Homme näidatakse filmi «Ae»

Homme, ehk siis neljapäeval on Kanal 2-e kavas film «Ae» (2008).

Tegu on saaremaise n-ö amatöörfilmiga, mis valmis kahe perekonna pisukese rahalise toe ja portsu noorte suure entusiasmiga.

Käisin aasta aega tagasi ka selle filmi esilinastusel ning julgeksin tõesti soovitada... pealegi, ega sellist asja sageli näha ei saa...

Niisiis!

Neljapäev, 16. aprill, kell 00.05 ning Kanal 2 ja nende «Õuduste öö».

Lingid:

9.4.09

«Algernoni» aprillinumber ilmunud

Ilmus ulmeajakirja «Algernon» aprillinumber, mis ühtlasi on selle aasta esimene.


Kui nüüd aus olla, sai wõrguajakirja uus number lugejatele nähtavaks juba teisipäeva hommikul, aga kuna aprillinumbrist alates on «Algernon» kvartaliajakiri, siis ilmumisageduse muutumine on kindlasti juba hulga segadust tekitanud ja ilmselt tekitab veel – seega pole ükski seletus või teavitamine liiast.

Aprillinumbri tuumakaim tekst on ilmselt intervjuu Leo Kunnasega (kellele saab kommentaariumis esitada küsimusi, millele kirjanik ka vastata on lubanud).

Numbrist leiab ka kaks juttu eesti autoritelt ja kaks tõlkejuttu Juhan Habichti tõlkes, samuti katkendid ilmuvatest romaanidest, artiklid ja arvustuse.

Isiklikult minuga on vähemal/rohkemal määrel seotud kolm teksti: veerg «Pool romaani ei ole parem kui terve romaan», katkend Tiit Tarlapi romaanist «Meie, kromanjoonlased» ning kalli kaasa arvustus raamatule «13 talvist hetke».

Lingid:

8.4.09

Stalker 2009 hääletus on alanud

Asjalood on nüüd niikaugel, et aeg välja kuulutada Stalker 2009 hääletus.


Ulmeauhind Stalker on loodud tunnustamaks kalendriaasta jooksul eesti keeles ilmunud parimat ulmet. Auhinda annab välja Eesti Ulmeühing ning antakse välja eraldi auhindu algupärastele ja tõlketeostele ning eraldi romaanidele ja juttudele. Esmakordselt kuulutati Stalkeri võitjad välja 1998. aastal. Kõigis kategooriates selguvad parimad lugejahääletuse teel.

Stalker 2009 võitjad kuulutatakse välja Eesti ulmehuviliste iga-aastasel kokkutulekul Estconil, mis tänavu toimub 17.–19. juulil Taevaskoja Puhkemajas.


Viited

4.4.09

The Amazing Screw-On Head

Üldiselt olen ma üsna juhulugeja (ja ka filmide vaataja). Mõnikord tuleb aga mõnda teost ka kohustuslikus korras tarbida... olen juba selline friik, et mulle meeldib teoseid õiges järjekorras nautida. Loomulikult ei lähe ma sellise friiklusega lolliks, aga kui on võimalik...

Mike Mignola koomiksiga «The Amazing Screw-On Head» läks just nõnda. Pistsin ühel õhtul DVD mängijasse, kuna aga pilt tuli kole tuttav ette, siis uurisin, et kas on koomiksi ekraniseering. Kuna koomiks mul ka käepärast oli, siis otsustasin kõigepealt tutvuda algmaterjaliga.

Lugu ilmus 2002. aastal kirjastuse Dark Horse sarjas Maverick. Sari sai loodud autorikoomiksite avaldamiseks ning selle sarja asjade õigusi kirjastus endale ei saanud... noh, et autor säilitas asja üle ka edaspidise kontrolli. Vihiku paksus on umbes 30 lehekülge.

Sisu:
Koomiksi kangelaseks on otsakruvitav pea, ehk siis suupärasemalt kruvipea, kes on president Abraham Lincolni eriagent. Nagu kõrvalolevalt pildilt (mida saab suuremaks klõpsida, nagu teisigi) näha, on presidendil taas kruvipead vaja...

Mingi kamp pahasid on pihta pannud miski iidse käsikirja ning omavad seetõttu nüüd ligipääsu miskisse pühakotta. Tempel kuulus kunagi miskile kummalisele tegelasele, kes muistsel ajal maailma valitses.

Kurilane on sinna pühakotta maetud (loe: vangistatud) ning karta on, et see pahade kamp oma tegvusega võib ka muistse kurjuse valla päästa.

Presidendi kruvipeal tuleb sekkuda ning taaskord maailm päästa...

Seosed:
Eks seoseid ole omajagu... president Lincolni sai juba mainitud... kurilane on kahtlaselt cthulhoidne... ka muid viiteid leiab...

Koomiksist tehti ka telesarja piloot, aga animasarjast asja ei saanud ning sinna see kõik ka jäi.

Hinnang:
Oeh, see koomiks on jälle üks raske tükk hindamiseks!

Kui rääkida maailmast ja tegelastest, siis oleks maksimumhinne kindel... kui rääkida, aga loost endast, siis venivad suunurgad üsna maadligi...

Maailm on mõnusalt roostene, vanamoeline ja tugevalt aurupungilik. Tegelased on kõik sellise toreda jõnksuga... noh, et ühtegi normaalset polnud ei pahade ega ka heade poolel... kõikse viisakam sõna oleks «veidrik», mida mõne kohta võiks kasutada...

Lugu ise on aga sedavõrd lehkav klišeekompott, et hoia ja keela. Usin agent, värvikad pahad, muistsed käsikirjad, iidne haud, vangistatud uinuv kurilane jne. Ajuti tekib suisa küsimus, et mis klišee veel kasutamata on?

Ajuti tundub, et Mike Mignola tegi seda kõike nimme. Tore on, aga klišee klišee enda pärast on hale värk... ja seda isegi märksa algajalikuma autori jaoks...

Eraldi kiidusõnad läheksid aga teatavale väärakale huumorile. Polnudki kunagi päris naljakas, aga mingi muie kippus kogu aeg suunurka.

Üsna raske südamega panen siiski vaid kolme, sest neli oleks liialt ebaaus hinne... maailma ja huumori pärast, aga tahaks isegi ebaaus olla...

Lingid:

2.4.09

Meeldejäävaim ulmeline aprillinali

Tunnistan, et mulle ei meeldi esimene aprill! Põhiliselt just seetõttu, et sel päeval arvab suur hulk vaimu- ja naljavaeseid inimesi, et nad on ilgelt vinged naljamehed.

Samas, head nalja ma hindan... eriti veel sellist professionaalse jõnksuga.

Kõige meeldejäävaim ulmeline aprillinali pärineb ühest Poola ulmeportaalist, kus (ilmselt 2007. aastal) kirjutati, et Guillermo del Toro hakkab tegema filmi Feliks W. Kresi romaani «Pólnocna granica» (1995) ainetel.

Mulle see romaan konkreetselt ning Feliks W. Kresi looming ka üldiselt meeldib. Kuna romaan on väga värvikas, ja võiks suisa öelda, et filmilik, siis läksingi nalja õnge.

Ah, et miks peaks Guillermo del Toro kellegi poolaka raamatust filmi tegema?

Romaan ilmus 2006. aastal pealkirjaga «La frontera del norte» hispaania keeles ning omas sealses keeleruumis mõõdukat menu. Ka peaks Feliks W. Kresi looming oma kummalisuses ja vägivaldsuses Guillermo del Torole meeltmööda olema.

Viited