KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



11.3.09

Jack C. Haldeman II «We, the People»

Mõne jutuga lihtsalt on nii, et juttu ennast pole ollagi, et miski seitse lehekülge mittetihedat teksti pehmekaanelises taskuraamatus, aga jutu väärtus ja laeng kaalub üles enamuse romaanide oma.

«We, the People» on just selline tekst! Autoriks on mitte eriti tuntud Jack C. Haldeman II ja ilmus see esmakordselt ajakirja «Analog Science Fiction / Science Fact» 1983. aasta nn pära-septembrinumbris.


Sisu
Jutu peategelaseks on keegi Mark, selline mõõdukate tervisehädade käes vaevlev pensionär ja sõjaveteran.

On mitte eriti kauge tulevik ning on 15. aprill, mis on nn maksude päev, sest selles ühiskonnas on iga kodaniku kohuseks ise määrata temalt riigile laekuvate maksude kasutamine. Noh, et kui palju tervishoiule, kui palju sõjaveteranide organisatsioonile, kui palju vesinikpommi täiustamise uuringuteks jne.


Seosed
Tekstil puudub igasugune seos nii antud autori muu loominguga, kui ka kõikvõimalike ühismaailmadega.


Hinnang
Eks hinne juba näitab mu suhtumise ära, aga eraldi tahaks kiita meisterlikkust, millega autor avab arvuti ja inimese dialoogi läbi maailma ja selle toimemehhanisme. Ei saa salata, et ka mulle selline maailm ja selline maksude jaotamise viis meeldib. Kiidan ka viimast lauset, mis annab jutule sarkastilise lisajõnksu.

Jack C. Haldeman II on ise öelnud:
When I really get mad, I write a story.

«We, the People,» written in a flush of bitter anger, but with an undertone of hope — has over the years gathered me more response than anything else I've ever written. It has appeared in a variety of newsletters from such diverse organizations as Libertarians and CPAs. I was told that someone once sent copies to all the members of the Senate when they were considering tax reform. It has been used in classrooms to teach the critical difference between a Democracy and a Republic. I wrote it years ago, but I feel it is as pertinent today as it was when it appeared in Analog magazine.

Vene keeles kannab selle jutu tõlge pealkirja «Мы, народ...» ja ilmus see kõigepealt ajakirja «Vokrug sveta» 1984. aasta septembrinumbris. Siis jäeti kolm punkti pealkirja lõpust ära ja taastrükiti see sõjavastaste ulmejuttude antoloogias «Мир – Земле» (1988), mille koostas Vladimir Gopman.

Inglise keeles on jutu ainus kommertslik kordustrükk ilmunud antoloogias «There Won't Be War» (1991), mille koostasid Harry Harrison ja Bruce McAllister.

Võimalik, et juttu on veel mõnda keelde tõlgitud, aga seda on niivõrd meisterliku ja kaaluka teksti kohta ikkagi liialt vähe!


Viited

No comments: