KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.11.08

Maria Galina «Заплывая за буйки»

Maria Galina on üks uuemaid vene autoreid, kelle looming (olgu see siis ilukirjandus või esseed) pole mulle kunagi pettumust valmistanud. Sellised arukad ja hästikirjutatud tekstid.


Sisu
Jutu «Заплывая за буйки» tegevus toimub Musta mere ääres asuvas linnas, kuhu peategelane on n-ö kosuma saadetud.

Märksa segasem on aga tekstis olevate sündmuste toimumisaeg. Õhustik on selline stalinistlik, aga teksti kulgemise käigus jääb mulje, et vähemalt XX sajandi 70ndad või isegi 80ndad või isegi veel uuem aeg.

Eks oma panuse segadusse annab ka tõsiasi, et jutu peategelane, kelle silme läbi lugeja asjadest aimu saab, see peategelane pole tavamõistes normaalne nooruk.


Noormees õppis kõrgkoolis, osales seal mingis ringis, tekkisid võimudega pahandused, tekkisid ka terviseprobleemid ning noormehe vanemad leidsid, et poisil on targem minna lõunasse närve rahustama.

Nooruk siis puhkab ja töötab üsna mõttelise palga eest kohalikus raamatukogus. Taustaks provintsilinna elu-olu ja nooruki hommikused ujumistreeningud merel.

Õhkkond on ängistav ja lisaks võtavad noorukiga ühendust ka n-ö organite esindajad, kellele pakub huvi üks raamatukogus käiv meesterahvas.


Seosed
Tekst ilmus esmakordselt ajakirja «Jesli» 2005. aasta oktoobrinumbris. Järgmisel aastal ilmus jutu kordustrükk Vassili Vladimirski koostatud valikantoloogias «Лучшее за год: Российская фантастика, фэнтези, мистика» ning 2010. aastal laialdast tähelepanu pälvinud autorikogus «Красные волки, красные гуси».


Hinnang
Sisututvustuses pidevalt korduv sõna «segane» võib jätta mulje, et on hämarulmega. See mulje oleks vale, sest tegu on range loogikaga tekstiga, kus lugeja saab infot vaid kildhaaval. Kui aga loo lõpus killud tervikuks kokku kogunevad, siis on tulemuseks tõeliselt sõge dikilik-pelevnlik solipsism, mille võlu sälib ka korduslugemisel.


Viited

28.11.08

Robert J. Sawyer «Shed Skin»

Robert J. Sawyeri jutul «Shed Skin» on huvitav avaldamislugu.

Esmatrükis ilmus see raamatus «The Bakka Anthology» (2002), mille koostas Kristen Pederson Chew ja avaldas Kanada raamatupood Bakka. Antoloogia koondas üheksa juttu, autoriteks siis erinevatel aegadel selles poes töötanud ulmekirjanikud. Olgu, paari autori kohta võib sõna «kirjanik» esialgu vaid mööndustega kasutada. Antoloogia trükiarvuks oli 400 eksemplari ning et raamat veel haruldasemaks saaks, siis signeerisid ka kõik osalised kõik eksemplarid.

Laiemale publikule sai jutt «Shed Skin» kättesaadavaks alles 2004. aastal, mil see ilmus ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» jaanuari-veebruari topeltnumbris ning ajakirja «Analog» lugejad kuulutasid küsitlusel selle parimaks ajakirjas 2004. aastal ilmunud lühijutuks. Jutt kandideeris 2005. aastal ka Hugo-auhinnale, aga ei võitnud.

Aasta parimate lugude antoloogiates juttu taastrükitud pole, küll aga ilmus see autori värskes kogus «Identity Theft and Other Stories» (2008).

Sisu:
Tulevikus on õpitud teadvust kopeerima ja seda tehiskehasse ümber laadima. Teisisõnu on saavutatud surematus. Esialgu on see kättesaadav vaid üsna rikastele inimestele.

Jutu peategelase George Rathburni suguvõsas oli kalduvusi südameriketele ning nõnda kopeeriski George Rathburn 45-aastaselt oma teadvuse tehiskehasse ning pärandas tehiskehale oma nime ja varanduse. Tehiskeha lubas endise lihakeha eest surmani hoolt kanda ning nõnda veedabki GR-7 oma «vanaduspäevi» Paradiisiorus.

Vanadel kehadel pole enam õigust oma endisele nimele ning seetõttu on neil nimede asemel initsiaalid (pluss number, kui selliste initsiaalide kandjaid on rohkem).

Paradiisioru-nimelisest kõrgtehnoloogilisest vandekodust endised kehad aga lahkuda ei tohi. Enam veel, nad ei tohi mingil viisil suhelda oma teadvust kandva praeguse kehaga. Ühiskonna jaoks pole endisi kehasid lihtsalt olemas – nad on nagu mao äraheidetud nahk.

(Endine) George Rathburn pole aga GR-7-ks olemisega rahul ning püüab kehtivat olukorda muuta. Paradiisioru teenistujad ja kaaselanikud püüavad talle küll selgeks teha, et ise ta ju selle kõik organiseeris. Kuid mees vastab, et nüüd näeb ta asju hoopis teise nurga alt.

Paradiisiorus veedab omi vanaduspäevi ka kuulsa juristi Darius Allan Thompsoni teadvuse endine kandja, kes nüüd on tuntud kui DAT. GR-7 asub eksjuristiga konsulteerima ning pikapeale tundub talle, et ta leidiski oma olukorrast väljapääsu...

Seosed:
Robert J. Sawyer avaldas 2005. aastal romaani «Mindscan», mis algselt pidi olema jutu «Shed Skin» laiendatud variant. Töö käigus, aga muutus kõik sedavõrd, et romaani ja juttu seob vaid sarnane teadvuse kopeerimise ja uude kehasse ülekandmise tehnoloogia.

Hinnang:
Eks ka seda juttu lugedes saab kähku selgeks, et eriline stiilimeister Robert J. Sawyer pole. Idee on ju hea ning situatsioon on samuti hästi konstrueeritud... aga rõhk on just sõnal «konstrueeritud». Neli tulebki selle eest, et tekst jättis sellise püüdliku käsitöö mulje.

Kui aga jätta kõrvale teatav konstrueeritus ja banaalsus, siis on tegu täitsa meeldiva tekstiga. Selline mõtlemapanev pildike tulevikust.

Ilmselt just jutu sisu põhjustas ka tõlked vene, jaapani ja tšehhi keelde. Kõrval ongi vastavate ajakirjanumbrite kaanepildid.

Sealjuures võib tšehhide ajakirja «Ikarie» 2006. aasta septembrinumbrit pidada mingit moodi suisa Robert J. Sawyeri erinumbriks – lisaks jutu «Shed Skin» tõlkele ilmus seal ka jutt «Ineluctable» (2002). Tšehhi keeles siis vastavalt «Svlečená kůže» ja «Nevyhnutelnost».

Lingid:

27.11.08

Иное - Чет-нечет (2007)

Telesari «Иное» (2007) näikse rohkem tegelevat n-ö pehme temaatikaga: armastus, õnn, vedamine jne. Vähemasti jätavad sellise mulje sarja esimesed osad...

Sisu:
Anžela on noor neiu, kel katastroofiliselt ei vea. Jah, just nõnda, et Anžela läheb suisa ennustajamoori juurde abi otsima. Ennustajamoor annabki nõu, et Anžela peab enda halva õnne koorma kellegi teise kaela sokutama... räägib veel midagi seitsmest mehest...

Eks alguses näidataksegi, et kuidas Anželal üldse ei vea, et kui midagi juhtuma peab, siis ka juhtub. Tütarlaps kaotab järjepidevalt töökohti, poissõbradega läheb ka pidevalt nihu. Kuniks Anžela kohtub Kostjaga. Konstantin oleks siis otsekui teine äärmus: mehel veab roppumoodi!

Kostja muidugi omi saavutusi vaid n-ö vedamise arvele ei pane ning püüab ka Anželat veenda, et sellist asja nagu «halb õnn» pole olemas. Noormeest ei veena ümber ka tema endaga juhtuma hakkavad õnnetused...

Seosed:
«Чет-нечет» on DVD-l telesarja «Иное» kolmas osa... teles olid osad vist teistsuguses järjekorras..?

Hinnang:
Sarja kolmest esimesest osast on see kindlasti kõikse tugevam. Sellest ka hinne... et miskil absoluutskaalal ehk ei panekski viite, aga...

Filmi tegijad suutsid ekraanile manada tõeliselt painajaliku meeleolu. Ühelt poolt on ju Anželast kahju... teisalt on üsna ahistav vaadata, et kuidas kellegil ikka kogu aeg nii halvasti läheb... samas ju tead, et Anžela püüab oma saatusele paremaid jõnkse sisse lükata... noh, et nagu ennustajamoor õpetas...

Ja kõige selle valguses saab Anžela ja Kostja õnnelik üksteiseleidmine hoopis teistsuguse ja märksa ähvardavama varjundi.

Ja kui kõik on möödas, siis tuleb puänt laste mänguväljakul, mis oma südamlikus künismis paneb filmile sellise krooni pähe, et ohkad vaid õndsalt. Ja ka kergendatult...

Lingid:

22.11.08

[Rec] (2007)

Olin sellest filmist väga palju head ja suisa ülivõrdes arvamusi kuulnud. Vaatamiskogemus aga...

Sisu:
Film on lahendatud n-ö tõsielulises võtmes. Et on miski tibi, kes juhib telesaadet «neile, kes ei maga». Sedakorda on tibi ja kaameramees tuletõrjedepoos, kus neil on plaanis ühe autoga kaasa sõita. Väljakutse tulebki, aga mitte tulekahjule...

Tuletõrjujad ja võttegrupp jõuavad ühte linnasüdame vanaaegsesse majja. Politsei on ka kohal, majaelanikud on aga fuajeesse kogunenud. Majaelanikud kutsusid politsei, sest ülakorruse mutikese korterist kostus karjeid... politsei kutsus tuletõrjujad appi ust lõhkuma.

Minnakse trepist üles, lõhutakse mutikese uks ning piki koridori on näha, et kuidas mutike seisab kesest tuba ja on üleni verine. Minnakse mutikest rahustama ja püütakse asjas selgust saada – mutike aga kargab ühele politseinikule kallale ja kukub tolle kaela purema.

Viiakse haavatud politseinik trepist alla, aga maja välisuksest enam välja ei saa. Maja on ümber piiratud ning kõigil majas olevatel inimestel keelatakse väljumine. Fuajeesse kogunenud majaelanikud hakkavad vaikselt paanikasse minema. Õige pea visatakse ülevalt alla ka mutikest valvama jäetud tuletõrjuja. Kas mutike..?

Edasi läheb film üha hoogsamas tempos, eriti kui pidada silmas tegelaste veristumise tempot. Kisa ja kriiskamist pole samuti vähem.

Seosed:
Filmile plaanitakse vist ka järge. Igatahes on IMDB-s juba vastav sissekanne olemas ning on vist ka miskit promoplakatit nähtud.

Nende ameeriklaste jaoks, kes ei oska võõrfilme vaadata ja subtiitreid lugeda, on tehtud remake «Quarantine» (2008).

Hinnang:
Vaatasin esimesed viis minutit ja suisa vihastusin, et miski mõtttetu pseudo tõsielu TV... siis mõtlesin isegi vaatamise pooleli jätta. Mingil hetkel justkui hakkas midagi toimuma, aga ikka oli kõik ilgelt uimane ja tüütu. Ega esimene pooltund suurt midagi ei toimunudki. Üks ilge uimerdamine segamini kisamise ja rahmeldamisega.

Tegelikult oli mul kogu film mõte, et üle kahe siit küll ei venita. Hinde kergitas kolmele filmi lõpuosa... pean silmas seda katusekorteris toimuvat. See oli tõesti hea... sedavõrd hea, et ei häirinud enam see tõsielu TV vormgi.

Oli leidlik ja uudne idee, aga kahjuks puudutas see idee vaid vormi ning oli seetõttu enamjaolt tüütu. Pisut raske uskuda, et filmi üks autoritest on Jaume Balagueró, seesama mees, kes tegi võrratu pimeduse-filmi.

Lingid:

20.11.08

Robert Reed «The Dragons of Summer Gulch»

Robert Reed on ameerika kirjanik, kes kõige populaarsem on ilmselt siiski sealsamas lombitagustes ühendriikides. Loomulikult on peaaegu iga kirjanik kõikse tuntum oma kodumaal, aga kui Robert Reedist rääkida, siis ka kõige tõlkimisaltides riikides avaldatakse väga vähe antud mehe teoste tõlkeid... vähemasti mitte selles mahus, mida võiks eeldada kirjaniku populaarsuse põhjal kodumaal.

Sisu:
Jutu tegevus toimub maailmas, mis meenutab meie maailma XIX sajandit... põhiliselt siis sealse maailma metsiku lääne analoogis, aga mainitakse ka sealse maailma Jaapanit ja Hiinat...

Jutu peategelane on Barrow, keegi pikk, kõhn ja sitke kuju, kes sündis Põhjasaartel, põgenes sealt sõja eest ning sattus oma uuel kodumaal taas sõtta. Kodusõjas nägi Barrow kõiksugu vaeva ja viletsust, samas oli tal õnne ning tasuks ülesnäidatud vapruse eest sai Barrow Keskarmeest demobiliseerudes kodakondsuse ja pisut kuldmünte.

Selles maailmas on kunagi elanud draakonid ning Barrow teenib enesele elatist sellega, et otsib draakonite säilmeid.

Jutt algab järjekordse draakoni leidmisega, aga seekord on Barrow ühe eriti vinge ja eriti hästi säilinud draakoni leidnud. Barrow kaevab üksi, siis leiab ostja ja palkab abilised. Kahjuks pole antud ostja ainus huviline osapool...

Seosed:
Minuteada pole Robert Reed samas maailma oma teistes tekstides kasutanud.

Hinnang:
«The Dragons of Summer Gulch» on üsna mitmetahuline tekst... et justkui fantasy, aga tegelikult SF... et justkui alternatiivajalugu, aga tegelikult hoopis paralleelmaailma lugu... eks selline mitmetimõistetavus võimaldas ka teksti taastrükkida nii David G. Hartwelli antoloogias «Year's Best Fantasy 5» (2005) kui ka Gardner Dozois antoloogias «The Year's Best Science Fiction: Twenty-Second Annual Collection» (2005).

Jutu esmatrükk ilmus 2004. aasta 1. detsembril wõrguajakirjas «Sci Fiction»... kuna aga antud wõrgukiri on omapead jäetud, siis pani autor selle ka oma kodulehele ning allpool on lingid mõlemale.

«The Dragons of Summer Gulch» on hea ajaviitelugu, mille tegevus toimub sümpaatses ja värvikas maailmas. Minult hindeks kindel viis. Ei pea kogu ulme olema vaid abitu sotsiaalne irisemine või tüütu ja pretensioonikas kunstipärane sõnnik. Ulme võib olla ka meelelahutus ning antud juhul Robert Reedi pakutav on mulle vägagi mokkamööda.

Lingid:

16.11.08

C.S.A.: The Confederate States of America (2004)

Tunnistan, et ma ei ole just suur dokumentalistika austaja... pigem vastupidi, mind suisa vihastab tänapäeva mood, kus iga teise filmi või raamatu puhul räägitakse, et põhineb reaalsetel sündmustel. Võibolla isegi põhineb, aga eelkõige on tegu siiski väljamõeldisega ning väljamõeldis on ka n-ö ajalooline kirjandus või film. Väljamõeldu aste võib ju väiksem olla, aga põhirõhk on siiski sõnal «väljamõeldis». Filmide puhul lisandub tänapäeval ka teine oluline sõna «lavastus»... ja seda isegi nn dokumentaalfilmide puhul.

Sisu:
«C.S.A.: The Confederate States of America» (2004) algab sotsiaalse telereklaamiga, mis rõhutab patriarhaalseid pereväärtusi.

Telelainel läheb asi ka jätkub, sest kogu film ongi otsekui lõik õhtusest teleprogrammist, kus reklaamide ja lühiuudistega pikitult näidatakse kõmulist Briti dokumentaali. Esmakordselt on eetris kärpimata versioon ning seetõttu eelneb ka filmile hoiatus, et lapsed ja teenijad võiks teleka eest ära saata.

Ajalooline reaalsus on selline, et Konföderatsioon võitis kodusõja ning seetõttu laiub Kanadast lõuna pool riik nimega Confederate States of America ehk CSA.

Brittide dokumentaal keskendubki siis CSA ajaloole, aga keskendub üsna kriitilises ja paljastavas vormis... sedavõrd kriitilises, et üks dokumentaali kommenteerijatest on isegi naisneeger.

Dokumentaal näitabki siis võtmehetki CSA ajaloost, kaadreid mängufilmidest ning kõik see on pikitud intervjuukatkete ja kahe analüütiku kommentaaridega.

Seosed:
Tegu on alternatiivajaloolise teosega, mis käsitleb selle kunstiliigi ühte lemmikoletust: mis oleks, kui Ameerika kodusõda oleks läinud teisiti.

Hinnang:
Paneks hindeks nelja, sest tegu on tänapäeva USA mõistes ikka üsna julge ettevõtmisega ning eks seegi ole saavutus, et ma üldse mingist (liba)dokumentaalist huvitusin ja selle isegi lõpuni vaatasin.

Filmi peamise miinuse on kamraad Trash (link allpool) juba välja toonud. Selleks oleks tegijate liigne takerdumine neegrite ja orjapidamise teemasse. Arvan, et maailmas, kus XXI sajandil eksisteerib orjanduslik CSA, et selles maailmas ei oleks orjandus sedavõrd šokeeriv ja oluline teema. Inimesed harjuvad kõigega.

Ise oleks vast oodanud, et oleks pööratud rohkem tähelepanu sellele, et mis sellises maailmas on tehnoloogiliselt või ka muidu teistmoodi. Filmi tegijad läksid aga (ilmselt ka rahalistel põhjustel) kergema vastupanu teed ja keerasid reaalse ajaloo lihtsalt teistpidi. Noh, et põhjaosariikide linnad on rusudes, et asendati tuntud fotodel ja filmides lipp jne.

Tegelik elu ja ammugi siis ajalugu on märksa keerulisemad: üks muutus põhjustab järgmise jne. Filmitegijad aga näitasid põhiliselt maailma, kus olid vahetunud märgid.

Samas ei taha ma väga ka viriseda: vaatasin huviga ja naersin mõnuga. Võikski öelda, et huumor päästis paljutki. Näiteks või omaaegne tummfilmm sõjakurjategija Abraham Lincolni tabamisest.

Samas oli ka tõsisemaid palu, kasvõi Abraham Lincolni viimane intervjuu. Või siis neegerorja süüdistused senaator Fauntroy V-da kohta, et tolle esiema on neeger: valimisvõitlus on räpane igal ajal ja igas kohas.

Alternatiivajaloo huvilisele on film muidugi kohustuslik. Ülejäänud ulmefännid vaadaku asja omal vastutusel.

Lingid:

10.11.08

Ajakirjandusdaam Ameerika Ühendriikidest

Wõrgus on üsna palju saite ja blogisid, kus püütakse analüüsida ulme ja reaalse elu seoseid. Enamjaolt toimub see pisut üleoleval ja ilkuval toonil, et vaadake milliseid jaburusi ikka välja on mõeldud. Enamjaolt keskendutakse ka tehnikale, et lendavad autod ja muud jaburused.

1952. aastal ilmus eesti keeles Fjodor Kandõba romaan «Kuum maa» (Горячая земля; 1950), mille sisuks on võimsa allmaakatla ehitamine. Aga sellest ei taha ma siin kirjutada...

Kirjutan hoopis kõrvaolevast illustratsioonist (klõpsa suuremaks!), mis kujutab Ameerika Ühendriikide ajakirjanikku, keda iseloomustatakse lihtsalt:

Ta kõneles vene keelt peaaegu aktsendita. Välismaalast reetis temas peamiselt käitumisviis.

Edasi kirjeldab autor, kuidas daam pakub Nõukogude insenerile Družininile tuhat dollarit, et ta annaks oma ettekande Ameerika ajalehes avaldamiseks. Insener loomulikult keeldub ning isegi 1500 dollarit ei kõiguta ta kindlat meelt.

Ma jätaks kõrvale romaani kirjandusliku väärtuse ja jätaks ka arutlemata antud ajakirjanikuga seonduva stseeni. Mainiks vaid seda, et see illustratsioon oma jaburuses on mõneti vägagi lummav. Oli kummastav vaadata nõukaajal, on kummastav ka nüüd... selline eelpunk!

Kahjuks ei tea ma selle illustratsiooni autorit, sest raamatus polnud mingit vihjet kunstnikule.

Lingid:

4.11.08

The Dresden Files - 1x02 - The Boone Identity (2007)

Harry Dresden on võlur, kes igal võimalikul juhul rõhutab, et kaarditrikke ta ei tee ja kokteiliõhtutel ei esine. Osaliselt on põhjus selles, et ta isa teenis elatist libavõlurist illusionistina ning noorele Harryle selline odavaid hotelle ja lõputuid ringreise sisaldav elu ei meeldinud.


Sisu:
Harry Dresdeni poole pöördub mees, kel on tunne, et ta tapetud tütar jälgib teda teispoolsusest.

Pealkirjas mainitud Boone oli miski endine vang, kes nende majja sisse murdis, tüdruku maha tappis, miski muistse Egiptuse savitahvli röövis, sellesama savitahvli maja ees puruks pillas ning siis autoröövi käigus autoomaniku poolt maha lasti.

Harry Dresden arvab alguses, et surnud tüdruku isa on murest liialt murtud ja seetõttu arvab end tajuvat, et tütre kummitus teda jälgib. Kuna on tegu üleloomulikku ainest kasutava telesarjaga, siis loomulikult selgub, et kummitus ongi reaalne... ning see pole ainus müstika, mis tegelasi tegutsema ajab.

Seosed:
Telesarja «The Dresden Files» aluseks on Jim Butcheri raamatute tegelased, aga erilist seost romaanide ja juttudega otsida ei maksaks... sarnased on vaid nimed ja üldisemad mõisted.

«The Boone Identity» on sarja teine osa ning selles satub tõelisesse surmaohtu leitnant Murphy (Valerie Cruz).

Hinnang:
Hästi läbimõeldud seeria, kus juba pealkiri on elegantse jõnksuga.

Meeldib ka see, kuidas ühest müstilisest mõistatusest saab kaks ning kuidas kaks mõistatust korraga ka lahenduse saavad.

Iseäranis meeldib mulle loo moraal, et laske jah lollpea muistse maagia kallale, et küll see lollpea ise oma lolli lõpu leiab. Kahjuks kannatavad (ja saavad surma) vahepeal inimesed, kes pole asjaga üldse seotud.

Lingid:

Ljubomir Nikolov «Десетият праведник»

Sellel romaanil on kui veskikivi kaelas info, et Bulgaaria ulmefännide küsitlusel 2002. aastal kuulutati romaan «Десетият праведник» (1999) parimaks Bulgaaria ulmeromaaniks/-raamatuks, mis ilmus aastail 1990–99. Teisisõnu aastakümne parim ulmeraamat Bulgaarias.

Sisu:
2028. aastal toimus Kollaps, mille tagajärjel keemiliste elementide omadused muutusid. Isegi tavaline elav tuli ja elekter muutusid luksuseks, tuumapomm aga ilmvõimatuks asjaks. Tsivilisatsioon kukub kokku ning ellujäänute seas tõstavad pead kõikvõimalikud teadus- ja tehnoloogiavaenulikud meeleolud.

Raamatu tegevus toimub sel ajal, mil elu on enam-vähem stabiliseerunud. Kollapsist on möödas paarkümmend aastat ning elu selles maailmas on kahtlaselt sarnane sellega, mis see oli enne esimest ilmasõda.

Nikola Benev, kelle silme läbi lugeja asju näeb, on üks üsna kuulus salakaubavedaja. Romaan ongi Benevi ühe retke kirjeldus, mil mees ohtlike tuletikukarpidega mägesid ja orge läbib, püüab ellu jääda, kohale jõuda ja isegi kasumit teenida.

Retk on värvikas ning lugeja saab hulga huvitavaid fragmente elust pärast Kollapsi... retk on ka eriline, sest Nikola Benev saab end ümbritsevast maailmast teada rohkem, kui ta ehk oleks teada tahtnudki ning tema ümber toimub mäng, mis võib asjade seisu kõvasti tehnoloogilisemaks muuta...

Seosed:
Kuigi romaan seda nõuab, pole autor senini sellele järge kirjutanud.

Hinnang:
Romaani peamiseks miinuseks on lõppemine kõige põnevamal kohal. Lugeja saab teada, et maailmas on mõjuvõimsaid inimesi, kes pole rahul lahja tehnoloogia ja teadusvaenuliku eluga, et need inimesed on astunud ka samme ümbritseva elukeskonna muutmiseks... lugeja saab selle teada ja siis ongi lõpp.

Samas ei saa ju autorile ette heita, et ta kirjutas pisut arhailise hõnguga seiklusromaani kokkukukkunud tsivilisatsioonist ning ei taha kirjutada romaani sellest, kuidas tsivilisatsioon taas jalule aetakse.

Ütlekski, et lugemise hetkel etteheiteid polnud... etteheited tulid hiljem asja üle mõeldes. Arvatavasti mõjutab hinnet ka teadmine, et loed mingi rahva aastakümne parimat ulmeraamatut, et see teadmine ajas ehk ootused liialt kõrgele.

Lingid:

2.11.08

The Dresden Files - 1x01 - Birds of a Feather (2007)

Harry Dresden on võlur. Mitte mingi koonusekujulise mütsiga vanatoi, vaid sõjaväemaasturiga ringisõitev nahkjakis detektiiv. OK, tegelikult pole Dresden detektiiv, vaid on hoopis Chicago politsei mõrvaosakonna poolametlik konsultant. Peamiselt seetõttu, et Harry Dresden oskab suurepäraselt leida asju ja inimesi ning hoolimata kummalistest meetoditest, saavutab ta tulemusi.

Sisu:
Harry Dresdeni poole pöördub üks poisiklutt, kes palub abi, sest ta näeb igasugu asju. Harry ei võta Scotti tõsiselt, kuigi poiss pakub üsna suurt summat raha.

Alguses Harry mõtleb, et poisi fantaasiad, tähelepanuvajadus jne. Siis aga juhtub midagi, mis paneb Dresdeni poisi juttu tõsisemalt võtma: Harry vestleb Scotti emaga, joonistab poisile kaitsemärgi ning öösel Scott kaob...

Seosed:
Telesarja «The Dresden Files» aluseks on Jim Butcheri raamatute tegelased, aga erilist seost romaanide ja juttudega otsida ei maksaks... sarnased on vaid nimed ja üldisemad mõisted.

«Birds of a Feather» pidi algselt olema telesarja kolmas osa, aga kaheosalist pilooti ekraanile ei lastudki ning kuna keegi seda pilooti vist ka näinud pole, siis on levinud kaks oletust. Esimene oletus on, et «Birds of a Feather» lõigati kokku sellest piloodist, teine oletus on, et piloodist lõigati kokku sarja kaheksas osa «Storm Front».

Hinnang:
«Birds of a Feather» on väga hea seeria avaosaks, sest sündmusi käivitab poiss ning see annab võimaluse Dresdenil endagi poisipõlve meenutada ja nii saab vaataja aimu, et miks Harry Dresden on just selline.

Seeria annab vaatajale ka kena pildi sarja peategelaste kolmikust: võlur Harry Dresden (Paul Blackthorne), igaveseks neetud vaim Bob (Terrence Mann) ja leitnant Murphy (Valerie Cruz).

Hea ja intrigeeriv algus sarjale ning hindeks kindel viis.

Lingid:

1.11.08

Natalia Nikonova «Адам и Ева»

Ajuti ma mõtlen, et mis sunnib noori ja algajaid kirjutama konjuktuurselt. Noh, et püütakse meele järgi olla lugejatele, avaldajale või siis valitsevale poliitilisele kambale. Tegelikult on küsimus muidugi retooriline, sest põhjus on ilmselge: soov saada avaldatud. Ja ma isegi usun, et palju algajate autorite vaimset ja poliitilist prostitutsiooni sünnib tegelikult poolteadlikult.

Vaat selline mõte tuli pähe, kui lugesin Natalia Nikonova juttu «Адам и Ева» ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1967. aasta aprillinumbris. Tegu oli debüüdiga ning minu andmetel pole seda juttu enam avaldatud ning pole ka autor teisi tekste avaldanud.

Sisu:
Tulevikus leiavad maalastest kosmonaudid mingilt planeedilt inimese skafandris laiba.

Maal õitseb kommunism, laip aga kuulus rassistist maalasele, kes püüdis kaugel planeedil kunagi luua puhtatõuliste inimeste kapitalistlikku paradiisi. Tegu oli geniaalse teadlasega, kes suutis teha nõnda, et Maa kosmosesondid kuulutasid planeedi inimesele kahjulikuks, planeeti rohkem ei uuritud ning nii võisidki kapitalistid hakata kommunismi langevalt Maalt ümber asuma. Kõik ei läinud siiski plaanipäraselt...

Seosed:
Natalia Nikonova jutt «Адам и Ева» saavutas esimese koha ajakirja «Tehnika – molodjoži» korraldatud võistlusel, kus tuli kirjutada teos kõrvaloleva Andrei Sokolovi maali põhjal.

Hinnang:
Postituse alguses ma juba rääkisin loomingulisest prostitutsioonist ning jutt «Адам и Ева» on paras poliitiline prostitutsioon... iseküsimus, et nõukogude noor võiski ju nõnda mõelda. Olgu, jätaks ideoloogia kõrvale, aga jutu loogika ja kirjanduslik teostus ei luba siiski kahest kõrgemat hinnet panna. Isegi debütandilt ootaks enamat!

Lingid:

Pjotr Oreškin «Дважды два...»

Kes ütles, et ulme peab kindlasti vaid proosavormis olema? Võib ju ka luule olla.

Pjotr Oreškini luuletus «Дважды два...» ilmus esmakordselt ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1966. aasta oktoobrinumbris. Kas seda veel kunagi on avaldatud, seda ma ei tea.

Sisu:
Mingile planeedile jäeti inimeste poolt maha robot. Noh, et pole mõtet kaasa võtta, et tuleme tagasi ja siis on robot kohe olemas... seni las kogub aga andmeid...

Robot, va lihtsameelne usubki ja muudkui jaurab mööda planeeti ringi, ise pomisedes: «Kaks korda kaks on neli.» Kuniks ta kohtab miskeid tegelasi, kes väidavad et hoopis viis on. Jääbki lahtiseks, et kas tegu on võõra mõistusega... või on robotil üksindusest lihtsalt «katus sõitma läinud».

Seosed:
Pjotr Oreškini luuletus «Дважды два...» saavutas teise koha ajakirja «Tehnika – molodjoži» korraldatud võistlusel, kus tuli kirjutada teos kõrvaloleva Andrei Sokolovi maali põhjal.

Hinnang:
Ma pole just suurem asi luule hindaja, aga muige tõi suunurka küll. Kuna selle muigega lugemiselamus ka piirdus, siis üle kolme oleks patt anda...