KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



23.7.08

Johanna Sinisalo «Lentävä hollantilainen»

Soome esiulmekirjaniku Johanna Sinisalo jutt «Lentävä hollantilainen» ilmus esmakordselt ajakirja «Portti» 2000. aasta esimeses numbris. Järgmisel aastal võitis see tekst soomlaste kaalukaima ulmeauhinna Atoroxi.

2003. aasta juulis avaldas jutu oma üheksandas numbris hobiajakiri «Enhörningen». Kuna tegu on soomerootsi ajakirjaga, siis ilmus jutt tõlgituna rootsi keelde ja pealkirjaga «Den flygande holländaren». Järgmisel aastal ilmus jutt veel teistki korda rootsi keeles, sedapuhku siis pisut kommertslikuma Rootsi ajakirja «Nova science fiction» esimeses numbris. Kas see ka sama tõlge on, seda ma ei tea.



2003. aastal toimus kümnes Finncon, mis ühtlasi oli ka Eurocon 2003 ning selliseks puhuks tegi ajakiri «Portti» inglisekeelse erinumbri. Selles ilmunud Sinisalo jutu tõlget «The Flying Dutchman» illustreerisid Hannu Mänttäri tehtud pildid, mis minu mäletamist olid kasutusel ka jutu esmatrüki puhul, kuid päris kindel selles ma enam pole.

Sisu:
Autor pajatab (see on just see õige sõna) lugejale loo sellest, mis toimus 2162. aasta juulis Neptuuni orbiidil.

Teadupoolest leidis Voyager 2 1989. aasta suvel, et Neptuunil on miski anomaalia, miski tume laik. 2153. aastal startiski Maalt neljaliikmeline meeskond, et siis võtta Neptuunilt proove ja uurida ka seda anomaaliat. 2162. aastaks jõudsid nad planeedi orbiidile...

Uurimislaeva meeskonda kuulus kaks meest ja kaks naist, kelle segasevõitu (kui mitte öelda suisa haiglastele) suhtele autor keskendubki. Vahele veel paljusõnalisi kirjeldusi lendamise võlust ja pisut räägitakse ka Neptuunist ja selle saladustest.

Seosed:
Jutt kuulub autori n-ö planeetide tsüklisse. Teisisõnu, Johanna Sinisalo on kirjutanud praeguse seisuga kaheksa juttu, mille tegevus toimub erinevatel päikesesüsteemi planeetidel (või nende planeetide läheduses).

Hinnang:
Lugesin seda juttu kõigepealt inglise keeles ja siis kerkis mul korduvalt küsimus, et kas ma ei oska enam inglise keelt. Jutt oli hästi tüütu ja oli ka arusaamatu, et miks jutt üldse inglise keelde tõlgiti. Rääkimata sellest, et kuidas sai selline jutt võita Atoroxi! Eesti keeles üle lugedes sai selgeks, et viga pole minus, et jutt ongi igav, tüütu ja jabur... et minu inglise keele oskusel polnudki midagi viga. Tõttöelda jäi mul maakeeles lugedes jutt isegi pooleli ning nädala möödudes sai see lihtsalt jõumeetodil läbi loetud.

Ütleks vaid, et kahest päästab jutu algus ja lõpp. Pean silmas neid ajaloolisi lõike, mis asetavad toimunu suuremasse pilti. Muidu aga selline tüüpiline moodne ulme, kus palju tühja juttu, mis peab autorist ja teosest sügavamõttelise mulje jätma. Kui aga oled sõnarägast end läbi närinud, siis saab selgeks, et ega midagi eriti ei olnudki.

Samas ei tahaks ma teha etteheiteid Arvi Nikkarevile, kes avaldas jutu «Lendav Hollandlane» jaanipäeva paiku ilmunud antoloogias «Soome ulme». On ju see jutt Ulmekirjanduse BAASis saanud ka neljasid ja viisi ning võitis see ju ka Soomes auhinna. Ilmselt on tekstis väärtusi, mida mina hoomata ei suuda...

Lingid:

No comments: