KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



29.6.08

Riget (1994)


Tegelikult oleks mul olnud võimalus seda sarja näha juba mitu aastat tagasi, sest just nii kaua vedelevad need plaadid meil kodus kapinurgas. Vahepeal ostsin isegi ameeriklaste remake'i DVD ning korra võtsin originaalist isegi väikese maitseproovi, et saada aimu, et millega tegu...

Maitseproovi võtmine käib nõnda, et vaatad algust, tõstad paar peatükki edasi ja vaatad, siis veel paar peatükki edasi ja vaatad veel. Sisust palju aimu ei saa, aga see saab selgeks, et millal oleks õige aeg antud filmi vaadata.

Maitseproov jättis suhteliselt kummastava mulje ning nii see vaatamine veniski... jaaniõhtul leidsime Krafinnaga, et nüüd oleks õige aeg miskit õudusseepi vaadata ning «Riget» läkski DVD-mängijasse.

Sisu:
Telesarja tegevus toimub Taani suurimas ja moodsaimas haiglas, mis on ehitatud kunagisele üsna soisele alale, kus tegeleti linase kanga valgendamisega ning mis linatööstuse aurude tõttu jättis üsnagi tontliku mulje.

Käes on aga XX sajandi lõpp ja mingile vaimuilmale ja müstikale enam kohta pole. Või siiski on..?

Olukorda haiglas igatahes normaalseks pidada ei saa. Personali moodustavad üsnagi värvikad kujud eesotsas ennasttäis neurokirurgi Stig Helmeriga (Ernst-Hugo Järegårdi briljantne rollisooritus), kes on kodumaalt Rootsist jalga lasknud ning kes oma sunnitud pagulusapõlvega kohe üldse rahul pole. Nii nagu susserdas ta Rootsis, nii susserdab ta ka Taanis... Mona-nimeline tüdruk ongi juba Helmeri operatsiooni tagajärjel n-ö juurviljaks muudetud.

Telesarja esimene hooaeg algab hüpohondrilise Sigrid Drusse (mängib Kirsten Rolffes) saabumisega haiglasse. Tegu on aktiivse vanainimesega, kelle põhihuviks näikse hoopis olevat suurhaiglaga seotud sünged saladused. Alustuseks kasvõi nuttev türdruk liftišahtis, kelle asukohta proua Sigrid kõrvaoleval pildil tuvastada püüabki.

Haiglas on teisigi värvikaid kujusid. Arstide seas eelkõige Helmeri kallim ja käkkide siluja Rigmor Mortensen (Ghita Nørby), keldris elav Krogshøj (Søren Pilmark), lahkamisfilosoof Bondo (Baard Owe) ja muidugi ka seksuaal-sensuaalne Camilla (Solbjørg Højfeldt). Muudest tegelastest tuleks eelkõige ära mainida Camillat ihaldav ja muidu lapsik professoripoeg Mogge (Peter Mygind) ja sanitar Bulder (Jens Okking).

Seosed:
1997. aastal valmis telesarja teine hooaeg... oli plaanis ka kolmas, kuid see jäi tegemata Kirsten Rolffesi ja Ernst-Hugo Järegårdi surma tõttu.

On valminud ka ameeriklaste remake.

Hinnang:
Tegu on suurepärase telesarjaga, mis segab kummaliseks kokteiliks õuduse, huumori, haiglaseebi ja veel palju muudki. Sams võib see kirju segu sirgjoonelisema maitsega vaatajale ka saatuslikuks saada. Noh, et kui ainult Hollywoodi tarbitud, siis peaks ettevaatlikum olema...

Lisaks Lars von Trieri ja Morten Arnfredi võrratule lavastajatööle, tuleb kiita näitlejaid, mitmeplaanilist stsenaariumi (Lars von Trier ja Niels Vørsel) ning palju muudki.

Minu eriline austus kuulub aga daunikutest paarile haigla keldris, kes nõusid pestes toimuvat arutasid. Eriline jõnks seisnes selles, et nemad kaks näisid ainukesena teadvat, et mis tegelikult toimub...

Lingid:
* IMDB: Riget
* Wikipedia: The Kingdom (TV miniseries)

28.6.08

John Morressy «Mirror, Mirror, Off the Wall»

Jutt «Mirror, Mirror, Off the Wall» ilmus esmakordselt 1988. aastal, mil ajakiri «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» avaldas selle oma augustinumbris. Tegu oli n-ö kaanelooga, mis tähendab, et Trina Schart Hymani tehtud kaanepilt illustreeris just seda teksti.

Kaanepilt tehakse tavaliselt tekstile, mille autor on ajakirja lugejate seas piisavalt tuntud ja/või kui tekst on piisavalt kõnekas, et saaks teha pildi, mis oleks efektne ja aitaks ka ajakirja seda numbrit paremini müüa. Suvaline tekstiräbal kaanelooks ei saa, olgu siis autoriks kuulsus või tundmatu algaja.

Lugesin juttu «Mirror, Mirror, Off the Wall» kõigepealt poolakeelse ajakirja «Fantastyka» 1989. aasta juulinumbris, kus see kandis pealkirja «Moggropple po tamtej stronie lustra».

Poola ajakiri oli mul omal ajal tellitud ning seega lugesin seda juttu ilmselt reaalajas... inglisekeelse ajakirja sain ma alles paar-kolm aastat hiljem. Allpool olevad mustvalged illustratsioonid pärinevadki ajakirjast «Fantastyka» ning nende autoriks on Alicja Szubert-Olszewska.

Sisu:
Jutt algab vägagi tüüpiliselt: Kedrigern ja ta elukaaslane Printsess söövad aias hommikust... üks muffin jääb üle ja Kedrigern otsustab selle sädistavatele linnukestele sööta... üks lind hakkab aga Kedrigerniga rääkima. Lind on mehaaniline ning selle ehitas magister Aponthey, kes on antud maailma üks geniaalsemaid maagist mehaanikuid. Aponthey palub abi miski maagilise kristalli asjus...

Kedrigern ja Printsess asuvad teele, aga kolme päevateekonna kaugusel Aponthey lossi nad ei märka... hiljem siiski märkavad, sest see oli rajult võssa kasvanud. Aponthey on vanaks jäänud ja miskipärast ei mäleta, et ta oleks Kedrigernilt abi palunud. Kristall tal on... on ka komplekt miskeid kummalisi peegleid... kristall on kellukesekujuline ning sellesse on vangistatud vaimolend, kes omakorda annab teada ühte peeglisse vangistud naisest.

Seosed:
«Mirror, Mirror, Off the Wall» on jutt Kedrigerni kroonikate põhisarjast ning on mõneti ka järjeks sama sarja varasemale tekstile «The Crystal of Caracodissa» (1982). 2005. aastal ilmusid need jutud isegi ühise jutustusena ja pealkirjaga «The Mirrors of Moggropple».

Kedrigern on suhteliselt noor võlur, kel vanust kõigest 160 aastat. Tegu on mugavustarmastava, kui mitte suisa laisa võluriga... loll ta pole, pigem suisa nutikas. Ka on tal naine, keda lihtsalt Printsessiks nimetatakse. Printsessil on seljal tiivad ja ta lendab.

Hinnang:
Tegu on lustliku ja muhedalt kirjapandud looga, mis mõnuga pruugib üsna mitme muinasjutu ja peegli taga käinud Alice`i motiive. Midagi sõnulseletamatut jääb siiski vajaka, seetõttu ka hindeks vaid neli.



John Morresy looming üldse ja võlur Kedrigerni sari iseäranis on miskipärast kõikse populaarsemad Tšehhis ja Poolas. Ülalpool siis kolme kgumiku kaaned, kus jutt «Mirror, Mirror, Off the Wall» on ilmunud. Esimene on tšehhikeelne originaalkogu «Kedrigern doma a na cestách» (1994), kus teksti tõlge kannab pealkirja «Pověz mi, zrcadlo...». Teine on poolakeelne originaalkogu «Kedrigern pokazuje, co potrafi» (1997), kus taasavaldati seesama ajakirjas ilmunud tõlge. Kolmas on kolmeköitelise teostevalimiku «Kedrigern Chronicles» esimene kogu «The Domesticated Wizard» (2002), mis sisaldab sarja esimsed kaks romaani ja kuus juttu.

Lingid:

25.6.08

Gaimani järjekordne auhind tekitab nõutust

Kirjutasin paar nädalat tagasi Neil Gaimani jutust «The Witch's Headstone» (2007) ning hindasin teksti neljaga, sest see katkend ilmuvast romaanist «The Graveyard Book» ei moodustanud minu jaoks iseseisvat juttu. Tundub, et paljude jaoks siiski moodustas... või ei seganud see neid, sest tekst võitis parima jutustuse (novelette) kategoorias ajakirja «Locus» küsitluse.

See tõsiasi tegi mind üsna nõutuks, sest minumeelest oleks seda esikohta väärinud ükskõik milline teine tekst esiviiskust (ja mitte ainult sealt). Ah olgu, pärast auhindade jagamist rusikatega ei vehita ning rahulolematus võitjaga käib tegelikult mängu juurde...

Lingid:

16.6.08

«Battlestar Galactica» kui «Püha õhtusöömaaeg»

Kirjutasin kunagi (link allpool) siinses blogis maalist «Püha õhtusöömaeg», kus olid kristlike kujude asemel Tähesõdade tegelased. Täna sattusin wõrgus sobrades fotole, kus telesarja «Battlestar Galactica» näitlejad etendasid sedasama maali.

Näikse olevat selline populaarne idee... et siis kristlik kunst ulme propageerimise vahendina.



Lingid:

15.6.08

Don Webb «Diary from an Empty Studio»

Ütleks, et Don Webb on selline nimi, mis sunnib mind kohe teksti lugema. Tegu pole kuulsa ja viljaka autoriga, kuid olen mehelt lugenud paari ülivinget teksti ning nende «süül» mõjub Don Webbi nimi mulle alati magnetina.

Sisu:
On kunstnik ning lugeja saab üsna kohe ka aimu, et päris normaalne see mees pole. Mingil hetkel hakkab kunstniku vastu huvi tundma üks endine politseinik. Kas ta just kahtlustab midagi, aga kuna jutt on antud vaimselt haige kunstniku silme läbi, siis kunstnik on täitsa veendunud, et eksvõmm tema järele nuhib.

Vilunud lugeja arvab ilmselt nüüd, et selge, et haige kunstnik ning tema veel haigem ja mõrtsukalikum looming. Ja vilunud lugeja eksib. Antoloogia «Witpunk: Stories with Attitude» (2003) tekstide puhul näikse suisa eesmärgiks olevat tüüpskeemide pea peale keeramine. Nii ka selle jutu puhul, kus küsimuseks pole kunstnik, kus küsimuseks on hoopis eksvõmmi olemus.

Seosed:
Jutt kasutab vägagi banaalset skeemi, kus lugu antakse hullumeelse päeviku sissekannete kaudu.

Hinnang:
Miks siis neli, aga mitte viis? Jutt on hästi kirjutatud, on ka banaalsesse skeemi uut verd valatud, aga... neid aga-sid on aga üsna mitu. Oleks tegu algaja jutuga, siis oleks viis kindel, kuid Don Webb pole algaja. Suuremaks puuduseks on aga teksti tagumine pool ja iseäranis lõpp, sest antud banaalse skeemi ümberväänamise ja valitud jutustamislaadiga mängis autor end minuarust ummikusse ning seda näitab kenasti ka umbsevõitu lõpp. Tore üritus, aga loeb siiski vaid tulemus!

Lingid:

10.6.08

Predator (1987)


Kunagi, pea aasta tagasi veeretasin ma selle filmi DVD-d ühe Tallinna plaadipoe filmiriiuli ees käes ning mõtlesin, et kas ostan, või... ei ostnud, sest leidsin poest üsna palju asju, mille ostmine tundus kuidagi pakilisem. Ja mõned neist ostudest on tänaseni miskipärast vaatamata..?

Märtsi lõpul Ungaris puhates aga ei mõelnud: mõlemad filmid ühes karbis ja hinnaks vaid miski 120 krooni meie rahas. Loomulikult ostsin!

Sisu:
Filmi on ilmselt näinud igaüks ning seetõttu tundub sisu tutvustamine üsna absurdne tegevus.

On miski üksus, mida juhib keegi Hollandlane (mängib Arnold Schwarzenegger) ning see üksus peab kusagilt Ladina-Ameerika džunglist päästma geriljade käest miski vangilangenud USA poliitiku.

Üsna pea selgub, et poliitiku päästmine on vaid ilus jutt ja et tegelikult mindi hoopis miskit luureinfot hankima. Džunglist leitakse aga elusalt nülitud «rohelisi barette» ja džunglis on veel keegi... keegi peaaegu nähtamatu, kes muudab militaarse võsamadina hoopis ulmefilmiks.

Seosed:
Filmi käsikirja põhjal kirjutas keegi Paul Monette samanimelise romaani, mis ilmus müüki kümmekond päeva enne filmi esilinastust. Film on saanud järje ning on ilmunud ka koomikseid. Mõne aja möödudes pandi Predatorid vastamisi Alienidega: algul koomiksites, hiljem filmides.

Ilmselt on see pisut meelevaldne seos, aga mul on filmi «Predator» (1987) viimastel vaatamistel kogu aeg olnud tunne, et just see film oligi Lew R. Bergi Willardi-lugude esmane inspiratsiooni allikas. Iseäranis tundub mulle, et Bergi juttude Kotkasulg on otsekui filmi jäljeküti Billy noorem vend. Kahjuks jäigi see Bergi käest küsimata, siis kui see veel võimalik oli...

Hinnang:
Ma pole kunagi olnud selle filmi eriline fänn ja veel vähem ka tulihingeline vihkaja. Film on mulle alati meeldinud, kuid nüüd värskelt üle vaadanuna leian, et tegelikult on tegu ikka suht-koht kõva filmiga. Iseäranis tuleb kiita filmi universaalsust: kuigi ehe film eelmise sajandi 80ndatest, mõjub see XXI sajandil üsna ajatult.

Vendade Thomasite käsikiri on lihtne ja klaar lugu, mille lavastaja John McTiernan asjatundlikult on üles võetnud. Loomulikult võib sellest filmist kõikvõimalikke puudusi otsida, kuid milleks?

Lingid:
* IMDB: Predator
* Wikipedia: Predator (film)
* Predator – The Hunted
* The Hunter's Lair: Predator Costume and Drop Forum
* Filmidest ja Muusikast: Predator
* 13-Street FilmiBlog: Predator

6.6.08

Neil Gaiman «The Witch's Headstone»

Tavaliselt ma romaanikatkeid ei loe, aga et oli antoloogia esimene jutt ning hakkas hästi peale, siis sai läbi loetud.

Neil Gaimani jutt «The Witch's Headstone» ilmus esmakordselt 2007. aastal antoloogias «Wizards: Magical Tales from the Masters of Modern Fantasy». Antoloogia koostasid Jack Dann ja Gardner Dozois ning Inglismaal ilmus see pealkirjaga «Dark Alchemy: Magical Tales from Masters of Modern Fantasy». Selsamal 2007. aastal ilmus jutt veel ka Neil Gaimani kogumikus «M is for Magic», kust pärineb ka see mustvalge illustratsioon, mille autoriks on Teddy Kristiansen.

Sisu:
On poiss... on tütarlaps, kes kunagi nõiana hukatud... on ka igasugu muud rahvast: elavaid ja surnuid. Kuna tütarlaps on meeldiv ja abivalmis isik, siis tahab poiss kuidagi tänada ning otsustab, et tahab lasta n-ö nõiale hauakivi teha ja püstitada selle ta hauale...

Tegelikult polegi oluline, et mis jutus toimub, sest see kõik on sedavõrd mõnusa morbiidse muigega kirja pandud ning tekst pole sealjuures üldsegi naljalugu.

Seosed:
Jutt «The Witch's Headstone» on tegelikult neljas peatükk Neil Gaimani tänavu sügisel ilmuvast lasteromaanist «The Graveyard Book».

Hinnang:
Hindaksin juttu neljaga kahel põhjusel: see katkend romaanist ei moodustanud minu jaoks iseseisvat juttu ning «jutu» lõpp oleks võinud minuarust ka kuhugi välja jõuda. Romaani loen niikuinii, aga ega Neil Gaimani puhul polekski teistsugune käitumine mõeldav...

Lingid:

Pitch Black: Beginning of Eclipse


Kui filmi «Pitch Black» (2000) postituse jaoks wõrgust pilte otsisin, sest ma ei viitsinud DVD-lt kaadreid noppida, siis sattusin ka allpool oleva pildi peale.

Pildi autor on keegi mulle tundmatu Pixelminion ning see pilt (mis klõpsates veel suuremaks läheb) meeldis mulle sedavõrd, et salvestasin selle ka siia blogisse. Noh, et kui wõrgust ära kaob, et siis siin ikka on...



Tegelikult tekkis mul filmi «Pitch Black» (2000) postitust tehes üks küsimus kah. Et kas mina olengi esimene eestikeelne blogija, kes sellest filmist kirjutab? Otsisin, aga ei leidnud ühtegi selle filmi teemalist blogipostitust! Kui keegi sellest siiski on kirjutanud, siis võiks kommentaarides teada anda ja lingi panna...

Lingid:
* CG-I.com
* Ulmeseosed: Pitch Black (2000)

Toimetajad

See postitus koondab lingid kõikidele toimetajatele, keda ma siin ulmeblogis mainin... täpsem oleks öelda, et koondab lingid neile postitusetele, kus konkreetset toimetajat mainitakse. Noh, et klõpsad siin toimetaja nimele ja avanevadki kõik postitused, kus tegelast kasvõi mainitud.
Toimetajaks pean ma antud nimekirja kontekstis isikuid, kes koostavad antoloogiaid ja toimetavad/koostavad kirjandusajakirju või üldajakirjade kirjandusnurki. Korrektsem oleks öeldagi toimetajad-koostajad, aga see on konarlik ning ma püüan seoste lingikogudes hakkama saada ühesõnaliste määratlustega.
Algselt oli see nimekiri postituste kõrval, aga et see kõrvalriba hakkas üha pikemaks venima, siis panin ma nimekirja eraldi postitusse ning kõrvalribasse jääb vaid link...

A
Adams, Benjamin
Adams, John Joseph
Alpers, Hans Joachim
Anders, Lou
Asimov, Isaac

B
Bova, Ben

C
Clement, Hal

D
Dann, Jack
Datlow, Ellen
de Camp, L. Spargue
Disch, Thomas M.
Dozois, Gardner

E
Ellison, Harlan
Eschbach, Andreas

F
Franke, Herbert W.

G
Greenberg, Martin H.

H
Hargla, Indrek
Halpern, Marty
Hartwell, David G.
Horak, Davorin

I
Ian, Janis

K
Kalugin, Aleksei (Алексей Калугин)
Kelly, James Patrick
Kessel, John
Klein, Gérard

L
Lalumière, Claude

M
Miller, Sylvie

N
Nikkarev, Arvi
Nurme, Juhan

P
Pelan, John
Pulja, Oleg (Oleg Pulja)

R
Reliktov, Valentin (Валентин Реликтов)
Rõbkin, Rostislav (Ростислав Рыбкин)

S
Saha, Arthur W.
Schmidt, Stanley
Shwartz, Susan
Silverberg, Robert
Sinitsõn, Andrei (Андрей Синицын)

U
Umnjakova, J. (Е. Умнякова)

V
Van Gelder, Gordon
Vladimirski, Vassili (Василий Владимирский)

W
Wilfert, Peter
Windling, Terri
Wollheim, Donald A.

5.6.08

Indrek Hargla «Õed»

Kuigi Indrek Hargla on eesti kirjanik, saab juttu «Õed» lugeda seni vaid vene tõlkes ja pealkirjaga «Сестры». Venekeelses wõrgus on selle jutu tõlge juba alates aastast 2003 ning raamatukaante vahele sai jutt 2005. aastal, mil ilmus Aleksei Kalugini koostatud antoloogia «Новые марсианские хроники».


Sisu
Jutt kirjeldab maailma, kus planeet Maa on ökoloogiliselt sedavõrd lagastatud, et normaalne elu avalooduses on võimatu. Inimkond (ja iseäranis selle rikkam osa) on pööranud pilgu Marsile, et see terraformida ja siis seal uuesti normaalse eluga alustada. Kahjuks on aga asju, mida inimesed ei taipa ning siin pole abiks ei raha, ega ka kõrgeltarenenud tehnika...


Seosed
Jutt on kirjutatud tribuutantoloogia «Новые марсианские хроники» (2005) tarbeks, kuid ei ole siiski Ray Bradbury «Marsi kroonikate» järg.


Hinnang
Väga tugev jutt ning kõrgeimas hindes pole kahtlust. Kui tahta midagi eraldi esile tõsta, siis oleks selleks ülimalt bradburilik puänt.


Viited

3.6.08

Pitch Black (2000)


«Pitch Black» (2000) on film, mida ma korduvalt telerist olen näinud, aga mida ma ikkagi olen tahtnud kodus omada, aga ikka ei jõudnud kuidagi DVD tellimiseni, kuniks nägin seda Ungaris lihtsalt müügil. Hind oli naeruväärne, sest tegu oli n-ö odava DVD-ga, olles ometigi omajagu kvaliteetsem sellest, mida siinmail n-ö odavaks DVD-ks peetakse. Isegi miskid lisad olid. Äh, oleks hind ka pisut kallim olnud... ikka oleks ostnud!

Sisu:
Usun, et pole inimest, kes selle filmi sisu ei tea... vähemasti ulmefilmide huviliste seas...

Noh, et miski laev teeb avarii tõttu hädamaandumise planeedil, kus taevas mitu päikest ja ööd polegi. Selgub, et iga paarikümne aasta järel tuleb varjutus ning koos pimedusega tulevad planeedi põuest pinnale ka kõikvõimalikud aplad ja tigedad lendsisalikud. Vähesed, kes rämedal hädamaandumisel ellu jäid, ei loo oma pääsemise suhtes erilisi illusioone ning kosmosehädaliste ainsaks lootuseks on loomalik rets Richard B. Riddick...

Seosed:
«Pitch Black» (2000) on esimene film rajust kurikaelast Riddickust. Filmile on tehtud järg «The Chronicles of Riddick» (2004) ning on tehtud ka kahte filmi siduv animatsioon «The Chronicles of Riddick: Dark Fury» (2004).

On tehtud ka videomäng «The Chronicles of Riddick: Escape from Butcher Bay» (2004), mis kajastab filmile «Pitch Black» (2000) eelnenud sündmusi. On veel miski telefilm, miski lühianimatsioon ning oodata on uusi mänge ja räägitakse ka uutest filmidest. Oleks justkui kuulnud midagi ka koomiksi(te)st.

Idee planeedist, mil mitu päikest ja kus pimedus tuleb ainult miski pikema ajavahemiku järel... see idee pärineb ilmselt Isaac Asimovi jutustusest «Nightfall» (1941) või Asimovi ja Robert Silverbergi samanimelisest 1990. aastal ilmunud ühisromaanist. Räägitakse, et ka filmi algne pealkiri oli «Nightfall».

Hinnang:
Tegu on suurepärase filmiga ning just filmiga iseeneses. Teisisõnu, ei huvita mind vaatamishetkel absoluutselt, et kui palju tootmiseks kulus ja kui palju film sisse tõi. Ajuti tundub, et filmi «Pitch Black» (2000) peamine väärtus seisnebki selles, et olematu rahaga tehti kultuslikuks saanud kassahitt... vähemasti kui lugeda filmisaite!

Loomulikult pole tegu miski süvafilosoofilise ajukaabitsaga, aga ilmselt lavastaja David Twohy ei plaaninudki midagi taolist. Lihtsalt efektne ja korralikult läbimõeldud ajaviide. Ei midagi enamat!

Loomulikult on film eelkõige kiilaka ambaali Vin Dieseli šõu, aga mitte ainult. Meeldejäävad sooritused tegid ka Claudia Black (kolonist Shazza), Rhiana Griffith (Jack), Radha Mitchell (piloot Fry) ja Keith David (palverändur Imam).

Lingid:
* The Chronicles of Riddick: Pitch Black
* IMDB: Pitch Black
* Wikipedia: Pitch Black (film)

1.6.08

Autorikogud

See postitus koondab viited kõikidele autorikogudele, mida ma siin ulmeblogis mainin... täpsem oleks öelda, et koondab viited neile postitusetele, kus konkreetset raamatut mainitakse. Noh, et klõpsad siin raamatu nimele ja avanevadki kõik postitused, kus on raamatut kasvõi mainitud.
Algselt oli see nimekiri postituste kõrval, aga et see kõrvalriba hakkas üha pikemaks venima, siis panin ma nimekirja eraldi postitusse ning kõrvalribasse jääb vaid viide...


Paolo Bacigalupi

Kage Baker

Banguolis Balaševičius

Eddy C. Bertin

John Brunner

Kir Bulõtšov
  • Перевал (1983)
  • Dzikusy. Biale skrzydla kopciuszka (1985)
  • Марсианское зелье (1990)
  • Тиран на свободе (1992)
  • Чудеса в Гусляре (1993)
  • Великий Гусляр (1997)
  • Nowe opowiadania guslarskie (1999)
  • Perpendikulaarne maailm (2010)

Orson Scott Card

Nancy A. Collins

Roald Dahl

Colin P. Davies

L. Sprague de Camp

L. Sprague de Camp - Catherine Crook de Camp

Michel Demuth

Ljuben Dilov

Thomas M. Disch

Cory Doctorow

Harlan Ellison

Neil Gaiman

R. Garcia y Robertson

Edmond Hamilton

Robert E. Howard

Robert E. Howard - L. Sprague de Camp

Gérard Klein

Ingar Knudtsen

David Langford

Andrija Lavrek

Stanisław Lem

George R. R. Martin

Rodolfo Martínez

Paul McAuley

China Miéville

Damir Mikuličić
  • O (1982)

John Morressy

Ondřej Neff

Ljubomir Nikolov

Andrei Plehhanov

Bob Shaw

Hojiakbar Shayxov

Robert Sheckley

Karen A. Simonjan
  • Մենք խաղալ էինք ուզում (1963)
  • Ժպիտը (1964)
  • Մարգագետին (1967)
  • Фантастика (1972)
  • Ainult kolm pääsevad Maale (1973)
  • Կանչող, Կանչող մի Աշխարհ (1983)
  • Երկիր են վերադառնալու երեքը (1987)

Gene Wolfe

Szymun Wroczek