KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



3.12.07

Andreas Eschbach «Die Haarteppichknüpfer»

Saksa ulme lugemisel on isiklikult minul suurimaks takistuseks vähene saksa keele oskus... sestap tulebki seda mul enamjaolt tõlgetena lugeda.

Tõlkeid on aga vähe ja valik on enam kui juhuslik. Andreas Eschbach, Wolfgang Hohlbein ja Herbert W. Franke on kolm viljakat ja enimtõlgitut saksa ulmekirjanikku. Eschbach asub otsekui nende kahe vahel: pole nii viljakas kui Hohlbein ning on märksa ajaviitelisem kui Franke. Uuem tegija kah!.

Jutt «Die Haarteppichknüpfer» on kirjaniku debüüttekst ning ilmus see 1985. aasta detsembris ajakirjas «Flugasche». Tegu rohkem sellise tudengilehe moodi üllitisega ning seepärast pole mul ka võimalik siia lisada selle väljaande kaanepilti.

Inglise keeles on jutu pealkirjaks «Carpetmaker's Son» ning ilmus see «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2001. aasta jaanuarinumbris.


Sisu
Ostvanil on suur pere: palju naisi, poeg ja palju tütreid. Ja Ostvan on vaibakuduja.

Selgub, et üks Ostvani naistest on taas õnnistatud olekus. See ongi loo sõlmituse aluseks, sest kui sünnib poeg, siis Ostvan tapab selle – vaid ühel pojal on põhjust elada. Selline on Jumala seadus. Ostvani ainus poeg Abron nimetab tülihoos seetõttu Jumalat julmaks, kuid ega seetõttu see seadus tema elu mõjutamata jäta...


Seosed
Jutust sai autori debüütromaani «Die Haarteppichknüpfer» (1995) esimene peatükk. Samas maailmas (nn Sternenkaiser-Universum) toimub veel ka jutu «Die Wiederentdeckung» (2000) ja romaani «Quest» (2001) tegevus.


Hinnang
Lühike ja väga mõjuv jutt. Ja seda ka pärast teist-kolmandat lugemist...


Viited

26.11.07

Solomon Kane – esimene plakat

Lehetöö venis ja bloginduses polnud ka miskit huvitavat, sestap kondasin täna mööda kõikvõimalikke filmi- ja plakatisaite. Eneselegi üllatuseks sain teada, et tegemisel on film «Solomon Kane»! IMDB info on esialgu suhteliselt napp, aga esimene plakat juba ringleb wõrgus.

Et kes see Salomon Kane on? Sellenimelise puritaanliku aumehest seikleja mõtles välja kirjanik Robert E. Howard, keda maailmas laiemalt tuntakse kui barbar Conani loojat.



Isiklikult pean Solomon Kane'i lugusid paremaks, kui barbar Conani omasid. Objektiivne reaalsus on aga selline, et barbar Conan on kordi populaarsem. Ehk aitab tehtav film selles küsimuses kuidagi kaalukategooriaid muuta? Samas ma pisut kardan seda filmi, sest kaasaegses multikultuurses maailmas on suhteliselt keeruline teha ehedat filmi, mille peamiseks tegevuspaigaks on XVI–XVII sajandi Aafrika.


Viited

23.11.07

Tähesõdade logo sünnist

Kõrvaloleva logo sünnist pajatab Suzy Rice, et tal polnud muid juhiseid peale selle, et George Lucas tahtis «midagi väga natslikku».

Soovitan klõpsata linki, sest seal on sellest kõigest pisut pikemalt kirjutatud.

Lingid:

5.11.07

Conan – Frank Frazetta nägemus

Barbar Conan on vaieldamatult vägagi oluline kultusfiguur nii ulmes kui popkultuuris üldse. Teda võiks suisa pidada kangelasfantaasiate (heroic fantasy) käilakujuks. Vägagi levinud on teooria, et (kaasaegane) fantaasiakirjandus (fantasy) sai alguse 1932. aastal, mil Robert E. Howard avaldas esimese jutu Conanist. Eks eepilise fantaasiakirjanduse (epic fantasy) austajad tahavad alguspunktiks panna J. R. R. Tolkieni, aga kirjanduslooline reaalsus näitab muidugi õige asjade seisu kätte. Loomulikult oli fantaasiakirjandust nii enne Oxfordi professorit, kui ka enne Cross Plainsi jõumeest, aga kõike seda võiks pigem nimetada n-ö eelfantasyks.



Ilmselge, et sedavõrd olulist kangelast on visualiseerinud erinevad kunstnikud. Kui aga teha neist piltidest kasvõi pealiskaudne pingerida, siis ülalpool olev Frank Frazetta maal on selles nimekirjas vaieldamatu liider – nii taseme, sisukuse, kui kultuslikkuse poolest.

Frank Frazetta tegi antud pildi kirjastuse Lancer jaoks, kus plaaniti ilmutada pehmekaanelistena kõik Conani-lood. 1966. aastal ilmuski selle sarja esimene raamatuna Robert E. Howardi ja L. Spargue de Campi jutukogu «Conan the Adventurer». Kuigi kiri kaanel teatab: «Volume One of the Complete Conan», pole asjad päris nõnda. Isegi kirjastuse Lancer kronoloogias on see tegelikult alles neljas köide. Mingil põhjusel ilmus see aga esimesena ning eks sealt siis ka reklaamlause. Vaieldamatu tõsiasi on aga, et just selle köite ilmumist võib lugeda tänaseni kestva fantaasiakirjanduse buumi algpauguks ning Frank Frazetta kaanepildil on selles sündmuses vägagi oluline koht. On ju paljud inimesed väitnud, et nad ostsid selle raamatu algselt ainult kaanepildi pärast.


Viited

4.11.07

Marek Piestrak – poola Ed Wood?

Ilmselt ei vaja Marek Piestraki nimi kohalikule filmivaatajale tutvustamist...

Või kui vajab, siis meenutaks kolme Poola-Eesti ühisfilmi: «Test pilota Pirxa / Navigaator Pirx / Дознание пилота Пиркса» (1978), «Klątwa Doliny Węży / Madude oru needus / Заклятие долины Змей» (1987) ja «Łza księcia ciemności / Saatana pisar / Слеза князя тьмы» (1994).

Märksa vähem teatakse siinmail ilmselt mehe kommertslikult kõige edukamat filmi «Wilczyca» (1983) ja selle vähemmenukamat järge «Powrót wilczycy» (1990).



Poola Ed Woodiks peetakse Marek Piestraki ilmselt just tänu filmile «Madude oru needus». See oli ju üsna selline väga vaese mehe Indiana Jones ning kuuldavasti on seda kantud ka kõigi aegade halvimate poola filmide nimekirja. Iseküsimus, et mida sellised nimekirjad üldse väärt on..?

Lingid:

1.11.07

Udu-filmi reklaamirull

Stephen Kingi lühike romaan «The Mist» ilmus esmakordselt 1980. aastal ning hoolimata väikesest mahust... või pigem just seetõttu... on romaan «The Mist» saavutanud peaaegu kultusteose maine. Kuulun isegi nn mitteametlikku ja üleilmsesse klubisse, mis koondab isikuid, kes peavad antud romaani Stephen Kingi parimaks tekstiks.

Nüüd aga rõõmustab mind teadmine, et 21. novembril linastub selle romaani ekraniseering ning ootused ajab kõrgeks veel ka tõsiasi, et käsikirja üks autoreid ja lavastaja on Frank Darabont. Kel raskusi nimede meelespidamisega, siis neile teadmiseks, et just see mees tegi filmid «The Shawshank Redemption» (1994) ja «The Green Mile» (1999).




Viited

21.10.07

Warlords of Atlantis (1978)

Minu lapsepõlv möödus rõveda nõukogude tegelikkuse tingimustes ning väljaspool soome telekanalite leviala... teisisõnu siis kaks ja pool Pärnu kino ning ETV ja KTV. Ei ole vaja vist eriti lennukat fantaasiat, et mõista, kuivõrd nigel oli võimalike nähtavate filmide valik... ulmefilmide valik oli aga suisa olematu. Vaatasin kõike, mis nägemisulatusse sattus!


«Warlords of Atlantis» (1978), mis nõukogude Eesti kinolevis kandis pealkirja «Atlantise valitsejad», oli igerik ka sellist taustsüsteemi arvesse võttes. Isegi minusugune nõukogude varateismeline leidis, et eriefektid on haledad, et sisu pole olla, jne.


Sisu
Film jutustab loo ühest ekspeditsioonist, kus inglise arheoloog professor Aitken, tema poeg Charles ja ameerika insener Greg Collinson sõidavad merele katsetama inseneri poolt konstrueeritud tuukrikella. Ilmselt pole aparaadi katsetamine ekspeditsiooni ainus eesmärk...


Loole lisab omajagu pinget ka laeva meeskond, mis paistab olevat üks pätistunud, mässu- ja saagihimuline kolmik. Kapten näikse esialgu suht korralik inimene olevat ning junga on otsekui skaudiraamatust maha astunud etalonjõmpsikas: truu ja teadmishimuline.


Charles ja Greg laskuvad aparaadiga vee alla ning üsna kohe kohtuvad nad plesiosaurusega, siis leiavad nad suure kullast kuju, mille ülesse laevale saadavad.


Kuju ongi see viimane asi, mida oli vaja, et laevamehed mässama hakkaksid. Tuukrikella tross raiutakse läbi, vana professor saab kuuli ja minnakse kaptenit tapma. Siis ründab aga laeva hiidkaheksajalg...


Miski veealune keeris haarab omaette triiviva tuukrikella kaasa ning viskab mingil hetkel mingis grotis pinnale. Sinnasamasse groti liivarannale viib hiidkaheksajalg ka kapteni ja mässulised laevamehed. Õnnelik lahendus? Iseküsimus, et kuidas saavad mingid kaljud ja grott olla keset ookeani?


Seosed
Film on järjekordne andam Atlantisele pühendatud ulme altarile ning sealjuures suhteliselt ebaoriginaalne. Üldiselt järgib see film ju üsna täpselt Arthur Conan Doyle'i romaani «The Maracot Deep» (1927) sisu. H. P. Lovecraft ja kõikvõimalik Cthulhu tuleb filmi vaatamisel samuti meelde.


Film ise põhineb siiski n-ö originaalkäsikirjal, küll aga kirjutas keegi Paul Victor stsenaariumi põhjal ametliku romaniseeringu.


Hinnang
Film oli hale omal ajal... ja oli ka nüüd vaadates niisama hale. Kumbagi vaatamist ma samas ei kahetse... midagi selles fimis isegi oli. Ka oli filmis mõningaid uljaid ja helgeid hetki.


Soovitan filmi vaadata vaid erivajadustega publikul, ehk siis nostalgitsejatel...


Viited

19.10.07

Kas tehaksegi kolmas Дозор?

Olen lugenud Sergei Lukjanenko romaane (tõsi, vaid kahte esimest) ja näinud mõlemat Timur Bekmambetovi filmi.

Olen ka kuulnud, et on olnud uitmõte teha ka kolmas film... samas ei kujuta ma hästi ette, kuidas jätkata lugu pärast teise filmi lõppu..?

Kuid ega ilmselt minu käest ka küsima tuldaks.



Nüüd tundub siiski nõnda, et kolmas film on lähituleviku reaalsus. Või mida peaks tähendama reklaamlause: «The Second Chapter in the Epic Fantasy Trilogy»? Et kas kolmanda filmi tegemine on kindel? Ja mida nad siis filmivad? Esimese romaani kolmanda osa, või jõutakse lõpuks siiski ka teise romaani kallale?


Viited

17.10.07

Printsess Leia postmark

Kirjutasin mõned päevad tagasi Tähesõdade margiplokist.

Kui ma otsisin paremat ja suuremat pilti sellest margiplokist ja üldse infot asja kohta, siis sattusin kusagil foorumis kõrvaloleva «postmargi» peale.

Vildakast huumorist olen ma alati lugu pidanud: sestap sai ka see pilt oma arvutisse kopeeritud.

Jagan nüüd oma saaki ka teiste selle blogi lugejatega ning iseäranis soovitan tähelepanu pöörata «margi» väärtusele...

Lingid:

16.10.07

China Miéville «Details»

China Miéville'i romaanid on jätnud mulle vägagi peletava mulje... õigem oleks öelda, et kahe alustatud romaaniga pole ma kuigi kaugele jõudnud. Jutustuse «Details» arvustus Ulmekirjanduse BAASis ahvatles siiski seda teksti lugema...

Sisu:
Teksti minategelaseks on üks poiss, kes meenutab, kuidas ta pidi kord nädalas viima süüa ühele vanemale naisele. Naine elas üksinda, uks oli pidevalt lukus ning ukse taga oli alati mitu inimest, kellega naine läbi ukse rääkis. Eks lugeja saab üsna kähku aimu, et antud naisterahvas on nö teadmanaine.

Jutustuse raskuspunkt on siiski mujal. Tundub, et naine on kunagi kohtunud millegi jubedaga ning see jubedus ei jäta teda enam rahule. Antud tõsiasjast tuleneb siis ka teadmanaise inimpelgus, ja tema korteri pentsik sisekujundus.

Seosed:
Jutustus ilmus esmakordselt John Pelani ja Benjamin Adamsi koostatud originaalantoloogias «The Children of Cthulhu: Chilling New Tales Inspired by H. P. Lovecraft» (2002). Kuigi pealkiri lubab Cthulhut, annab alapealkiri siiski vihje, et köide sisaldab eelkõige vanameistrist inspireeritud tekste. Teisisõnu: puuduvad otsesed vihjed H. P. Lovecrafti loodud mütoloogiale, kuid vaimult on tekst nii Lovecraft, kui veel olla saab!

Hinnang:
Jutt on ilmunud mitmes aasta parimate õudus- ja fantasylugude antoloogias. Ise lugesin seda samuti kõigepealt Ellen Datlow ja Terri Windlingi koostatud antoloogias «The Year's Best Fantasy and Horror: Sixteenth Annual Collection» (2003)... õigemini selle antoloogia vene väljaandes, mis ilmus aastal 2005.

Igatahes hankisin ma endale China Miéville'i kogu «Looking for Jake and Other Stories» (2005) ning kui ülejäänud jutud on niisama head, siis võibolla võtan uuesti ka sama mehe romaanid ette.

Lingid:

13.10.07

Tähesõdade margiplokk

Olen juba siin blogis kirjutanud ühest aktsioonist, millega Lucasfilm, Ltd. ja U.S. Postal Service tähistasid käesoleval aastal kolmekümneseks saavat Tähesõdade saagat.

Täna siis järgmisest, ehk Tähesõdade-teemalisest margiplokist.



NB! Pilt läheb klõpsates suuremaks!

Lingid:

9.10.07

Orson Scott Card «Eye for Eye»

Teksti, millest hiljem sai lühiromaan «Eye for Eye» alustas Orson Scott Card 1970ndate lõpus, kirjutas valmis ja saatis kõikvõimalikesse toimetustesse. Igalt poolt lükati see tekst tagasi. Üks põhjusi oli ka teksti pikkus... leiti, et liialt pikk. Ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» toimetaja Stanley Schmidt kirjutas isegi autorile pika kirja, milles ta selgitas mitteavaldamise põhjuseid. Aastaid hiljem sattus kirjanikule see kiri taas näppu ning kirjast ajendatuna kirjutas ta teksti ümber. Peamine muudatus oli see, et oma algsel kujul polnud tekst minavormis.

Orson Scott Card saatis lühiromaani uue versiooni taas Stanley Schmidtile, kes selle taas tagasi lükkas, kuid teksti avaldas hoopis ajakiri «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» oma 1987. aasta märtsinumbris.

Tekst sai kiirelt menukaks, mida tõestab kasvõi auhindade sadu: ameeriklaste Hugo ja jaapanlaste Seiun. Lisaks veel parima lühiromaani kategoorias ajakirja «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine» lugejatelt teine koht ja ajakirja «Locus» lugejatelt kolmas koht.

Hoolimata teksti pikkusest, on lühiromaani ikka ja jälle taasavaldatud. Lisaks autorikogudele on mul ka näiteks köide kaksikraamatute sarjast «Tor SF Double», kus ühtede kaante vahel ilmusid Cardi lühiromaan ja Lloyd Biggle, Jr.-i jutt «The Tunesmith» (1957). Lloyd Biggle, Jr. on autor, keda Orson Scott Card peab oma suureks eeskujuks ning antud köites on ka pikk kaheosaline essee sel teemal. Erinevalt tavalisest kaksikraamatust, mis on kaks selgapidi kokku köidetud ühikut, on Cardi ja Biggle'i köide selline tavaline raamat ühe kaane ja üksteisele järgnevate tekstidega.

Sisu:
Teose sisuks on ühe peaegu täiskasvanud nooruki elu hetkel, mil teda hüljanud vanemad ta taas üles otsivad. Tagasivaadetena saab aimu ka poisi kasvamisest ja kõigest muust, mis toimus enne lühiromaani nullpunkti jõudmist..

Seosed:
Konkreetselt selle tekstiga mingeid seoseid ei esine, aga kui laiemalt võtta, siis saab lugeja loo, kus kirjeldatakse eriliste võimetega isiku kujunemist. Erinevalt õudus- või põnevusloost, mis tavaliselt sedasorti isikuid lahkavad, on Cardi lühiromaan rohkem argumenteeritud... erinevalt näiteks Stephen Kingist, kelle tegelaste erilised võimed tekivad reeglina avariist või untsuläinud psühhokatsest. Orson Scott Card on teaduslikum, aga tegelikult vaid siiski näiliselt...

Hinnang:
Kuigi ma lühiromaani «Silm silma vastu» absoluutseks tipptekstiks ei pea, leian, et selle ilmumine antoloogias on igati õigustatud ning peaks ka eesti ulmelugeja silmaringi avardama.

Lingid:

3.10.07

Orson Scott Card «Kingsmeat»


«Kingsmeat» ilmus esmakordselt antoloogias «Analog Yearbook» (1978), mille koostas Ben Bova. Antud köide sisaldas jutte, mida toimetaja tagasi ei tahtnud lükata, kuid mis päris hästi ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» ei sobinud või ei mahtunud. Kõrval on näha antoloogia pehmekaanelise väljaande kaas... kõvakaanelise esmatrüki kaanepilti ei suutnud ma wõrgust leida.

«Kingsmeat», mis mõjub kui science fantasy ja on tegelikult hoopis religioosne mõistulugu, poleks kindlasti olnud sobilik tekst ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact». Ben Bova on vägagi hea maitsega toimetaja ning Orson Scott Card oli tal ka üks lemmikumaid noorautoreid...

Nagu enamus kirjaniku jutuloomingust, ilmus ka «Kingsmeat» mahukas koondkogus «Maps in a Mirror: The Short Fiction of Orson Scott Card» (1990), mis omakorda lammutati lahti neljaks vähemaks köiteks ning siis sattus jutt kogusse «Cruel Miracles: Tales of Death, Hope, and Holiness» (1992). Eks kogumike alapealkirjad räägi enda eest. Loomulikult on jutt ka mujal ilmunud, aga need kaks köidet on mul endal olemas.

Sisu:
Inimeste koloonia langeb jõhkra tulnukapaari saagiks. Inimesi ähvardab nahkapistmine, kuid ühel inimesel tuleb «päästev» idee...

Seosed:
Mul puuduvad andmed, et seda juttu oleks ekraniseeritud või koomiksiks joonistatud. Tegelikult selline tõsiasi suisa hämmastab, sest mul tekkis lugedes pidevalt silme ette pilt, et see ablas tulnukapaar oleks otsekui mõnest Alieni-filmist pärit.

Hinnang:
Tegu on väga tugeva jutuga, millest on raske mitte elamust saada. Samas on ilmselge, et enamus lugejaid kaapab sel tekstil ainult pealispinda.

Jutt «Kuninglik liha» on silmapaistev tekst isegi antoloogia «Pilet utoopiasse» ühtlaselt heatasemiliste juttude seas. Tore, et nüüd on see suurepärane jutt ka maakeeles loetav!

Lingid:
* Hatrack River: The Official Web Site of Orson Scott Card
* Wikipedia: Orson Scott Card
* Ansible Wiki: The Orson Scott Card Knowledge Base
* Imago Christi: Christ-Figures in the Fiction of Orson Scott Card (by Michael Collings)
* FantLab: Орсон Скотт Кард «Королевский обед»
* Ulmekirjanduse BAAS: Kingsmeat
* Mister Costello — kangelane: Orson Scott Card “Kuninglik liha”

29.9.07

Roald Dahl «The Great Automatic Grammatisator»

Lühijutt ilmus esmakordselt Roald Dahli autorikogus «Someone Like You» (1953). Juttu on korduvalt ka taastrükitud ning kirjaniku üks hilisemaid valikkogusid on isegi selle jutu järgi pealkirja saanud.

Ma lugesin seda juttu teistkordselt alles eile, aga alles lugedes sain aru, et olen seda ka varem lugenud. Kõik oli ununenud! Kuna ma seda varasemalt kindlasti inglise keeles lugeda ei saanud, siis lugesin seda ilmselt hoopis vene keeles.

Vene keeles on seda juttu aga iseäranis rohkelt avaldatud: bibliograafiad väidavad, et suisa kolmteist korda!

Oma raamaturiiulitelt leidsin ma igatahes neli köidet, kus antud jutt sees. Kõikse vanem neist on ka kõige huvitavam: Rostislav Rõbkini koostatud antoloogia «Лучезарный Феникс: Зарубежные писатели о книге, чтении и библиофильстве. ХХ век» (1979). Eks antoloogia alapealkiri kui ka kõrvalolev kaanepilt anna üsna üheselt aimu, et mis raamatuga tegu.

Siis on mul veel iga-aastane geograafiaalmanahh «На суше и на море» (1987), millest allpool näha nii ümbrispaber kui ka selle all oleva kaane pilt. Sellest almanhhist pärinevad ka need kaks värvilist illustratsiooni, mille autoriks on J. Avakjan.



Ka on mul see tekst enam kui suvalises antoloogias «Заговор губернатора» (1991) ja selsamal aastal ilmunud esimeses Roald Dahli venekeelses autorikogus «Убийство Патрика Мэлони».

Sisu:
Jutul on kaks tegelast: kõrendist leidur ja rammus rahajõmm. Leiduri salaunelmaks on olla kirjanik, aga kahjuks pole ükski kõrendi enam kui poolest tuhandest jutust trükivalgust näinud – iga viimne kui tekst on toimetustest halastamatult tagasi saadetud. Leidurile pole selline asjade seis meeltmööda ja ta leiutab pealkirjas nimetatud masina.

Et küll masin kirjutab jutud (ja ka kõik muu), mis toimetuste filtrist läbi lähevad ja siis kui tootmine on korralikult käima saadud... siis võetakse ette kirjanikud ning pannakse nad mõõduka püsitasuga mittekirjutama ja nende nimede all avaldatakse kirjandusmasina loomingut.

Lisaks avaldamisele ja rahateenimisele on siis eesmärgiks ka kättemaks... ega asjata kanna üks arvukatest vene tõlgetest pealkirja «Месть злейшим врагам».

Seosed:
Roald Dahli jutte on sageli ja korduvalt ekraniseeritud, aga «The Great Automatic Grammatisator» pole sedasorti seoseid endale külge saanud.

Hinnang:
Jutul on ideed ja on ka vormi, aga siiski oli lugemiselamus kuidagi tuimavõitu. Ma ei saa öelda, et tekst oleks halb, aga hea pole see lugu kindlasti.

Ulmelugejana häirib mind ka kontseptsioon, et masina leiutaja on kindlasti eluvõõras veidrik. Ulmejutt ongi see tekst sedavõrd, et kuivõrd esinevad jutus suured ja veel suuremad arvutid. Samas võiks arvuti vabalt asendada võlukepiga ja ega jutus suurt midagi ei muutuks.

Lingid:

Freaky Friday (2003)


Tegelikult ma suisa mõtlesin pisut, et kummas blogis ma sellest filmist kirjutan? Filmi raskuspunkt pole just ulmelisel osal, samas poleks ulmelise möönduseta ka seda filmi.

Sisu:
On ema ja on tütar... teineteist nad eriti ei mõista ning enamjaolt vaid õiendavad üksteise kallal. Hiina restoranis söövad nad õnnekooke ning selle tulemusena vahetavad nad omavahel kehad. Järgneb hulk koomilisi situatsioone...

Seosed:
Filmi kirjanduslikuks algmaterjaliks on Mary Rodgersi 1972. aastal ilmunud samanimeline lasteromaan. Antud film on juba kolmas selle raamatu ekraniseering. Romaanil on ka kaks järge.

Tegelikult ulatuvad nii filmide kui ka Mary Rodgersi romaanide juured märksa kaugemale kirjanduslukku. Antud loo autoriks on F. Anstey ja esmakordselt kasutas ta seda süžeed romaanis «Vice Versa, or A Lesson to Fathers» (1882). Algses romaanis toimus muidugi isa-poja kehavahetus.

Hinnang:
Film on vähese ulmelisandiga koolikomöödia, kus rõhk eelkõige nö. tüdrukute asjal. Nalja ja lusti saab, aga mina vaatasin filmi siiski pigem Jamie Lee Curtise pärast.

Ma ei ütleks, et film on halb... ei, pigem siiski hea, aga mina pole lihtsalt see õige sihtgrupp!

Lingid:
* The Official Movie Web Site
* IMDB: Freaky Friday
* Wikipedia: Freaky Friday (2003 film)
* Rotten Tomatoes: Freaky Friday
* Moria: Freaky Friday